Inimelu võlu ja vaev, rassipuhtus ja koolera
Režissöör Klaus Härö „Uues inimeses” ähvardab Gertrudi (Julie Högberg, keskel) sundsteriliseerimine. repro
Soome režissöör Klaus Härö mõjus draama „Uus inimene” („Den nya människan”, 2007) algab aastaarvuga 1951, mis on filmi stsenaristi Kjell Sundstedti süniaasta. Aastail 1935–1975 kehtisid Rootsis seadused, mis lubasid inimesi steriliseerida ilma asjaosaliste endi nõusolekuta. Nelja aastakümne jooksul teostati ligemale 63 000 seda laadi operatsiooni. Pool tehti väidetavasti vabatahtlikult, ülejäänud viidi läbi sunniviisiliselt või siis psühholoogilist mõjutamistaktikat kasutades.
Kadunud aega leidmas
Vaapo Vaheri monograafia üks võlusid väljendub soovis tuua tagasi kadunud aegu, mida Ardi Liivese kuju tabavalt esindab.
Vaapo Vaher, Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 464 lk.
Valgus mäluaukudes
Ära karda. 2007. Akvarell, tint, litopaber. Suren väheke. 2007. Akvarell, tint, litopaber. autori fotod
Kui nähtavad oleksid jooned pildil, kui seal ei oleks tühjust? Kui erksad oleksid mälestused unustamiseta? Vahemere viimase sopi uhtumine algas juba ürgmere tigudest, kes kaotasid mudases vees aeglaselt pehmeid tükke, mille asemele saviosakesed paigutusid ja paeks moondusid. Maakoore nihkumine kurrutas paekihid lumiseks mäestikuks ning avas need vihma ja põhjavee keemilistele intriigidele. Mille meri kasvatas, selle mage vesi õõnestas, kandis lubja tagasi merre ning jättis maha eriskummalise kujuga karstisambad. Need kaamelid, sfinksid ja elevandid istusid künkatippudel puntis oreliviledega ja jälgisid ümbritsevat ilma. Võib-olla olid nemad esimesed, kes nimetasid selle maanurga valgete mäetippude järgi Liibanoniks. Oru lõunaveerel seisvad Faitrouni ja Baskinta karstisambad olid ka Hanna Geara üleskasvamise tunnistajateks vastaskaldal Kayaati külas, mis asub Kesserwani kazaa’s Jabal Libnani ehk Valgemäe” muhafazat’is. Geara, mis tähendab kurja koera, sobis kiviloomade seltskonda, nagu ka Hanna eesti pruut, sündinud Rebane. Ent Liibanonis lähevad ka lihtsad asjad keeruliseks. Tegelikult kutsuti poissi prantsuspäraselt Jeaniks. Alles passiealisena sai ta teada, et ta on ametlikult Hanna. Tuli hirm, et kui tema dokumente kontrollitakse ja ta end harjumuspäraselt Jeaniks nimetab, arreteeritakse ta spioonikahtlustusega, mis tähendab protseduurilist ülekuulamist ja peksu. Seepärast tuli ennast ja sõpru uue nimega harjutada. Kuigi Hanna on aramea mehenimi ja Hanni naisenimi, on Hanna Euroopas naisenimi ja nii sai temast Itaalias dokumentide järgi sinjoora. Itaalia on õnneks salliv riik ja seesugused libastumised seal pahandusi kaela ei too.
Sümfooniakontsert kui poliitiline deklaratsioon?
Tundub, et seitsmega lõppevad aastanumbrid annavad põhjust siduda muusika edukalt poliitikaga. Meenub aasta 1957, kui Estonia kontserdisaalis juhatas sümfooniakontserti esimene pärast sõda Eestit külastanud välisdirigent Tauno Hannikainen ja Sibeliuse „Finlandia” kõlades tõusid tollased muusikakooli õpilased püsti ning pidid hiljem oma teguviisi kohta KGBs seletust andma.
1967. aastal olin tunnistajaks, kui juuni alguses tormas filharmooniasse maestro Roman Matsov ja nõudis, et ta soovib ette kanda, ja kohe, Händeli oratooriumi „Iisrael Egiptuses” – paar päeva tagasi oli just alanud kuue-päevane sõda nimetatud riikide vahel. Seda ettekannet muidugi ei tulnud, kuna NSVL oli kindlalt egiptlaste selja taga. Tõenäoliselt leiab midagi sarnast ka järgmistel kümnenditel, kui hoolega otsida.
Iluasi, tarbeese ja tööriist
Raamatute liigitamine ilu- ja tarbekirjanduseks võib olla väga eksitav. Eksitav on vastandamine ja välistamine, sest ilu võib olla vägagi tarvilik ning tarbeasja ilu vajalikkust ei eita disaini võidukäigu ajastul keegi.
Andrus Kivirähk must valgel
„Voldemar”, „Adolf Rühka lühikene elu” ja „Teatriparadiis” – pilk paberile ja mõned mõtted.
Repliik mõisapeksu asjas
Kaarel Tarand alustas Ea Janseni ja Lauri Vahtre värskete ajalooraamatute tutvustamist mõisapeksu väljavabandamisega (“Rüütelkond hääbus, sest ei osanud PRi”, Sirp 16. XI, lk 4): “Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust.”
* * *
