„Nad muutsid meie koolihümni ära!“ ütles koolivend läbi hammaste ja pööras pilgu kaugusesse. Mind üllatas, et tema hääles ei olnud kurbust ega pettumust. Ta oli maruvihane, näost punane ja jäi ootama mu reaktsiooni. Ma olin kergelt segaduses, sest ei olnud koolihümni peale ammu mõelnud. Arvutasin peas, kas kooli lõpetamisest on juba 20 aastat möödas. Ma kahtlen, et olen seda vahepeal laulnud. Kas tema on? Mure pidi olema tõsine, et see korteripeol esimese teemana tõstatada. Võib-olla ongi kaotatud asjade uuesti kaotamine kõige valusam. Hümn oli meil kõigil peas. Me ei olnud suured koolipatrioodid, lihtsalt hümni teadmisest sõltus keskkoolis nii mõnigi hinne. Proovisin meenutada esimesi ridu. „Uus tekst on täispask,“ lisas ta ja hõõrus oma nägu. Minus tärkas uudishimu: „Kust seda lugeda saab?“
Vahime nüüd koolivennaga peol telefoni ja veerime koolihümni, mida me ei pea kunagi laulma. Loen, et kool on tellinud sõnad luuletajalt, kes ei ole enda sõnul poeet, vaid rõhutatult as-ja-ar-mas-ta-ja! Isegi mitte vilistlane. Tartlane. Esimene salm kõlab nii: „Juba esimesest hetkest peale armsaks sai see koolimaja / iga tund toob naeru näole minu lemmikõpetaja. / On mütsid rohekad kui männid meil uhkelt kaunistamas päid, / nii kaasahaaravad kõik tunnid, väike vimka vahetunnis käib.“ Edasi ei lähe paremaks, telefoni ekraan kustub ja me langetame pea. Ma kujutan ette keskkooliõpilasi laulmas: „Nii kaasahaaravad kõik tunnid.“ „Uuesti!“ hüüab hümni tellija. „Nii kaa-sa-haa-ra-vad kõik tun-nid!“ „Uuesti, see ei kõla siiralt!“ Hääl muutub nõudlikumaks. Midagi süttib minus ja tunnen, et mu nägu on koolivenna näoga sama tooni. Selline punane, väikese vimkaga.
Koolihümn tundub esmapilgul üks kergema kaaluga kunstivorme. Eks igal koolil ole oma lauluke ja oma viisijupike. Pealegi, kes neid koole ja nende laule jõuab kokku lugeda. Koolihümn on mingi siseringiasi. Aga kui luuletuste lugemine, filmide vaatamine ja Ed Sheerani nokamütsi kandmine on vabatahtlik, siis koolihümni ei pea mitte ainult aktsepteerima, vaid ka ise esitama. Peast, oma häälega ja soovitavalt otse südamest. Laulupidu on hobi, aga kooliharidus on kohustus.
Kui laulusõnu lähiringis jagan, tuuakse võrdlusi nii sotsrealismi kui ka tehisaru loominguga. Ühele meenub lugu tanklajuhist, kes astus jõulupeol ruumi keskele ja käskis õhtu kulminatsioonina kõigil töötajatel enda kohta midagi ilusat öelda. Nii kaasahaaravad kõik tunnid! Süüdlaste otsimine on üsna tüütu tegevus. Muidugi vastutab ebaõnnestunud teksti eest autor ja eelkõige kool, aga peagi tunnen, et kaudselt vastutan ka mina. Nimelt lahendas see hümn mind pikalt painanud küsimuse. Kas peaks elukutseliste harrastuskirjanike loomingut arvustama? Kui midagi head öelda ei ole, siis … teate küll. Ma uskusin siiani, et kui keegi ikka selgelt ütleb, et kirjutab vahel oma rõõmuks mõned read, avaldab need somes ja distantseerib end luuletamisest, siis see on ju tervitatav vabaajategevus. Selles ei ole midagi halba. Vähemalt ei mängi keldris noolemängu. Tuleb välja, et tagajärjeks võib olla see koolihümn ja see on tähtis sest, sest … mõelge lastele! Või iseendale. Eile võtsid nad minu hümni, homme võtavad sinu oma!
Sellel lool on ka helgem pool. Minu enda loodud suur hümniskandaal ajendas mind sukelduma koolihümnide värvikirevasse maailma ja pilt oli mitmekesine. Mõnedes on keskendutud arhitektuurile, mõne gümnaasiumi hümn räägib õppesuundadest, mõnel on laulu sees ka ajaloost jutustavad vaheosad. Tihtilugu on hümn vilistlase kirjutatud, mis on eriti tore kooli puhul, kelle vilistlaseks on Jaan Kross. Ka koolihümnide tähtsus üllatas mind. Kui mõnele tuttavale ei tulnud koolihümn üldse meelde, siis mitmed hakkasid teema mainimisel kohe laulma.
Läbikammitud hümnide kõige silmapaistvam näide oli Ellen Niidu luuletus „Pesapuu“, mis on Tallinna XXI kooli hümni sõnadeks. Niidult küll enam tekste tellida ei saa, kuid uute hümnide autoreid, häid lastekirjanikke ja luuletajaid, tasub otsida Instagrami asemel näiteks lastekirjanduse keskusest.
„Pesapuu on me kool, / mille oksad on täis / linnupoegadest siutsuvaid säutsuvaid pesi / Pesapuu on me kool / ja kui aeg saab kord täis, / lendu tõuseme tuhandekesi“.
