
Ajal, mil voogedastuses käib endistviisi pidev vägikaikavedu ning kino alles otsib oma positsiooni tuleviku tarbimisahelas, on noorte sisuloojate soov end suurel ekraanil realiseerida igati lootustandev vastutuul.

Ingrid Cristea Vendelin: „Loomulikult on erinevusi India, araabia maade ja Euroopa filmidel, aga see teebki mu töö huvitavaks, sest sajad inimesed eri kultuuridest valmistavad ette seda ühte kaadrit õigeks ajaks.“

Veneetsia filmifestivalil Maura Delperole Hõbelõvi toonud „Vermigliot“ võib vaadata kui argitabude leksikoni: mõni neist on seotud ajastuga, mõni kehtib tänini.

Cannes’i filmifestivali tänavuse nõrga võistlusprogrammi keskmes olid moraalseid valikuid käsitlevad lood, kõrvalprogrammidest oli valida rohkelt head saaki.

Lääne-Euroopas käsitletakse Baltimaid ilma siinset unikaalset traumakogemust arvesse võtmata.

Doris Kartau: „Ma ei õigusta vägivalla kasutamist lihtsalt vägivalla pärast, mulle on oluline see enda tarvis lahti kirjutada ja mõtestada.“

„Minu kallis ema“ paneb vaataja tegelema küsimusega „miks?“, millele vastamine on alati kes-küsimusest psühholoogiliselt nüansseeritum.

Meie filmiajakirjanduse algusajaks võib pidada 1924. aastat. Erinevalt varasematest teatrite-kinode eeskava refereerivatest väljaannetest üritati selle aasta trükistes käsitleda mitmeid filmiteemasid.

Audiovisuaalse valdkonna autorid kaotavad 2028. aastaks tõenäoliselt ligikaudu 21% oma sissetulekust. Autorikaitse selle praegusel kujul on seatud kahtluse alla.

Lucile Hadžihalilovići neljas täispikk film „Jäätorn“ viib ekslema hirmus ilusa Lumekuninganna lossi ja seda ümbritsevale võtteplatsile.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.