
Cate Blanchett: „Elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele.“

Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“

Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.

„Tuli tuha all“ on ebakõladest tulvil kollaaž, mis suunab vaatajat kihthaaval lähemale terviku mõistmiseni.

Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“

„Laskumine orgu“ ei püüagi Peeter Lauritsa maailma ära seletada, vaid loob ruumi, kuhu vaataja saab ettevaatlikult siseneda: tajuda selle ruumi rütmi, vastuolusid ja intensiivsust.

Kaouther Ben Hania: „Ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma teemal. Selles peaksime olema kõik ühel seisukohal, eurooplased või mitte.“
Eesti filmirežissöörid, kes on osavad jutustama teiste lugusid, on oma huvide kaitsel kidakeelsed. Kuidas olukorda parandada?

Hea täispikk animatsioon võikski olla prototulevike generaator, mis kutsub vaatajaid kujutlema ja kaaslooma. Omal moel on seda teinud nii „Arco“ kui ka „K-popi deemonikütid“.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.