
Veneetsia tänavune filmifestival tegi lõpu mõttele, et filmikunst ei ole poliitiline – isegi kui festival väidab sõnades vastupidist.

Kriitik võib filmi tõlgendada, isegi seda vihata või armastada, kuid kui seal puudub see, mida tema seal näha oleks soovinud, ei ole see automaatselt filmi puudus.

Christopher Nolan on Homerosele omistatud „Odüsseiat“ lugenud hoolikalt, kuid eeposest eristab tema samanimelist linateost eelkõige vaimukuse ja elurõõmu puudumine.

Arvo Kruusemendi silmad nägid sõdadevahelise Eesti Vabariigi tippaega, Teist maailmasõda ja okupatsiooni, Nõukogude aja elu ja tsensuuri ning Eesti iseseisvuse taastamist. Kõige selle keskel jäi ta iseendaks.

„Morten“ on kinnitus pärast „Fränki“ tekkinud segadusele: eduka noortefilmi rööpad on justkui ette seatud, kuid hinges närib kahtlus, kas töötav mudel peab dikteerima tulevikku.

„Mortenis“ suudab režissöör kõike kontrolli all ja paika häälestatuna hoida, nii et puhas emotsioon jääb alles ning liigne sentimentaalsus ja paatos ei võta üle.

„Tonys“ on võetud vaatluse alla Anthony Bourdain, kelle elu oli täis kaost, sõltuvusi, ebaõnnestumisi ja enesehävitust, kuid tehtud seda kummalisel kombel äärmiselt turvaliselt.

„Kukkumises 2“ on proovitud panuseid efektide ja kõrguste lisamisega tõsta, ent film on saanud kõvasti vähem päris kui esimene osa.

Ivan Pavljutškov: „Ma ise oleksin nooruspõlves tahtnud kuulda või tunda midagi sellist: sa ei pea praegu kõike teadma ega kõigest aru saama.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.