
Terje Toomistu: „Piirideta põlvkond tahab end endiselt tunda Eesti ühiskonna osana. Isegi siis, kui elatakse füüsiliselt mujal, panustatakse sageli Eestisse edasi.“

Steven Spielberg on kogu oma 60aastase karjääri jooksul uskunud ja lootnud, et taevalaotuses, silmapiiri taga või homses päevas peitub midagi muud kui hall ja tuttav argipäev.

Tsaariaegne Eesti kinovõrk näitab, et liikuvad pildid polnud filmide tuleku hetkeks uus nähtus – filmivaatamine kui värske meelelahutusvorm võeti kiiresti ja meelsasti omaks.

„Michaeli“-laadse soperdise tähelend tõestab, et kui frantsiisijärgede kehv minek tuleneb sisust tühjaks imetud stsenaarsetest skelettidest, pole muusikalise eluloofilmi puhul sisu esmatähtis.

Ajal, mil voogedastuses käib endistviisi pidev vägikaikavedu ning kino alles otsib oma positsiooni tuleviku tarbimisahelas, on noorte sisuloojate soov end suurel ekraanil realiseerida igati lootustandev vastutuul.

Ingrid Cristea Vendelin: „Loomulikult on erinevusi India, araabia maade ja Euroopa filmidel, aga see teebki mu töö huvitavaks, sest sajad inimesed eri kultuuridest valmistavad ette seda ühte kaadrit õigeks ajaks.“

Lääne-Euroopas käsitletakse Baltimaid ilma siinset unikaalset traumakogemust arvesse võtmata.

Veneetsia filmifestivalil Maura Delperole Hõbelõvi toonud „Vermigliot“ võib vaadata kui argitabude leksikoni: mõni neist on seotud ajastuga, mõni kehtib tänini.

Cannes’i filmifestivali tänavuse nõrga võistlusprogrammi keskmes olid moraalseid valikuid käsitlevad lood, kõrvalprogrammidest oli valida rohkelt head saaki.

Doris Kartau: „Ma ei õigusta vägivalla kasutamist lihtsalt vägivalla pärast, mulle on oluline see enda tarvis lahti kirjutada ja mõtestada.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.