
Kaouther Ben Hania: „Ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma teemal. Selles peaksime olema kõik ühel seisukohal, eurooplased või mitte.“

Alice Winocour: „ Eesmärk oli kõnetada selle filmiga naisi, kes on pidanud sellesarnaseid asju läbi elama, ja öelda neile, et nad pole üksi.“

Mascha Schilinski: „Filmi neli tüdrukut või naist elavad eri aegadel ja igal ajal on neile omad piirangud, ometigi on naiste allasurumises näha korduvat mustrit.“

End uhkusega üheks maailma poliitilisemaks filmifestivaliks pidanud „Berlinale“ on nüüd langenud iseenda taktika ohvriks, sest avalikkus ei soovi arutelu, vaid skandaali.

Óliver Laxe: „Ma olen visuaalkujundite looja. Usun, et visuaalid on ühed maagilised ja kummalised asjad, mille kaudu inimese siseelu väga sügavalt kõnetada.“

Lembit Peterson: „Mulle tundub, et „Hukkunud Alpinisti hotell“ on huvitav ja intrigeeriv film ning paneb suurte küsimuste üle mõtlema.“

Taavi Arus: „Puuluubiga tuuritades ja väga seinast seina publikut nähes sain aru, kui osavad ja profid nad on. Ei mäleta ühtegi kontserti, kus nad poleks publikut kätte saanud.“


Ajal, mil Euroopa otsib maailma geopoliitilisel maastikul oma kohta, püütakse Euroopa filmiauhindadega filmikunsti valdkonnas sama probleemi lahendada – ja üsna edukalt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.