Raamat on kokkupakitud maailm. Raamaturiiulit vaadates näete kokkuvolditud kujul tervet universumit suure hulga eri maailmadega. Raamatutega tuba on ses mõttes tohutult avaram kui tema füüsilised piirid: selles on suur hulk teisi aegu ja kohti, millesse me raamatut lugema hakates saame otsekohe hüpata. Teaduslikult räägitakse ussiurkest ja ulmes räägitakse teleporteerumisest, aga raamat teebki seda juba praegu ja täiesti käepäraste vahenditega – pruugib ta vaid kätte võtta ja lugema hakata.
Raamatud mitte ainult…
Ameerika maalikunstnik Philip Guston olevat kord viinud Itaalias oma noored kolleegid Piero della Francesca freskosid vaatama. Noored maalikunstnikud, kes olid harjunud uuema kunstiga, ei olnud freskodest kuigivõrd vaimustunud. Näiteks olevat üks kurtnud, et kõikidel tegelastel on nii tuimad ilmed, kuigi ühel freskol torgatakse kellelegi oda kõrri. Selle isiku nägu peaks olema tardunud grimassiks, mitte ennastunustavalt kaugusse vaatav. Gustoni see aga ei heidutanud. Ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et realismitaotlus tänapäeva mõistes…
Nii nagu tihtilugu muusikat enam ei kirjutata ega talletata seda füüsilistele helikandjatele, ei kirjutata enam nii palju ka muusikast.
Kuna raamatuaastal pööratakse muu hulgas rohkem tähelepanu just paberraamatutele ja nende omamoodi vastas- (või kõrval?)seisule e-raamatutega, jäin raamatuaastale muusikakultuuri perspektiivist mõeldes pidama samalaadsele vastasseisule. Ehkki ma pole päris kindel, kas füüsiline helikandja – olgu CD, vinüül, kassett või veel miski muu – ja pilvest ehk voogedastusplatvormidelt leitav muusika on raamatu…
Kui ma olin jõngermann, seisis meie elutoas tammest raamatukapp, vääramatu oma salapäras nagu Moosese käsulauad – see polnud mõni lihtne talukapp, vaid Eesti Vabariigi algusaja advokaadi väärikas klaasuste ja puitnikerdustega iludus. Jõulude ajal, kui tuba oli hämar ja kuusel põlesid küünlad, peegeldus nende valgus tagasi kapiakendelt, mille taga seisid reas ühesugused mustad raamatud, ja kapi otsast vaatas vastu surimaski järgi tehtud mehepea. Selles oli põnevat ja huvitavat salapära, mis hakkas hajuma…
Eesti raamat 500 – selle suursündmuse alguseks on hereesia: „Lübecki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud Kuldsarves aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi-, läti- ja eestikeelseid missaraamatuid, et [neid] ei saaks viia laevale, et [nad] ei nakataks ristiusus veel harimata rahvast.“1 Kohe meenub Lindgreni Lõvisüdamete mässukants Kuldkikka kõrts. Raamatusõna abil püütakse harida müstilist kogumit nimega…
Peenike võrk ühendab hunnikut vanu Sirpe „kunstiosakonnaga“. Osakondadeks kutsun ma meie raamatukogu teema või autorite järgi jagatud raamaturiiuleid. Mille tarvis ma Sirpe kogun? Ei teagi, harjumus, igaks juhuks. Sama küsimus on ka enamiku raamatute puhul: äkki keegi veel loeb? Ruumipuuduse tõttu seisavad need kahes reas ja kui mõni raamat on valesse kohta sattunud, on selle ülesleidmine aeganõudev.
Kunsti- ja arhitektuuri-„osakonnas“ on hulk raamatuid topelt – ostsime Madisega, kellega juba üle kolmekümne…
Aprillis ilmunud „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik. 1600–1739“ (Eesti Keele Instituut, EKSA, 2025) on 926 lehekülge paks raamat, üsna väikeses kirjas, väliselt igati vanamoodne sõnastik. Ka sisu poolest ei ole seal midagi enneolematut: materjal on juba viis aastat olnud üldkättesaadav EKI kodulehel andmebaasis „Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants“ (https://eki.ee/piibel/). Nii et edumeelse teadustegevuse seisukohalt on tegu ilmselge tagasikäiguga ja küllap tekib nii mõnelgi küsimus, kellel sellist ajast ja arust endisaegset sõnaraamatut vaja…
Millal saab raamat valmis? Autorile näiteks siis, kui käsikiri on kirjastusele üle antud. Õudne hetk: nüüd autor teab, kuidas ta oleks pidanud selle raamatu kirjutama. Ta teab, et viiendas peatükis pole intriigi sõnastamiseks vaja rohkem kui kaht lauset – aasta varem sõnastas ta viiendat peatükki kaks kuud. Autor teab nüüd täpselt, mismoodi Peeter ja Mari kohtuvad. Kuidas täpselt naksuvad Mari uued kingad. Nüüd autor oskab niisuguse raamatu kirjutada nagu ta…
Praegused Eesti ja Läti alad leiab keskaegse Euroopa kaardilt Liivimaana, mida sakslased ja teised suured naaberrahvad kutsusid nii liivlaste, piirkonna muiste tuntuima rahva järgi. Liivimaa jäi Põhja- ja Kesk-Balti alasid ühendavaks nimetuseks ka uue aja künnisel, kui eestlasi ja lätlasi oli liivlastest palju arvukamalt. Hiljem hõlmas Liivimaa kubermang lõunapoolse Eesti ning suure osa Läti põhja- ja keskosast. Pikk ühine ajalugu kinnistus liivlaste kui siinmail kõige varem euroopalikud väärtused omaks võtnud…
Eestikeelsest raamatust on oma 500. aastapäeva paiku ootamatult saanud strateegilise väärtusega tooraine.
Raamatuaastal räägitakse enamasti paberraamatust – sellest „õigest“, mida saab käes hoida või nuusutada ja mis jääb kaotajaks võitluses noorte tähelepanu eest. Raamatu olemus on tema vormist – paberist – justkui lahutamatu. Siiski ei ole see tegelikult nii – „Gilgameš“ pandi kirja savitahvlitele, uus testament papüürusrullidele ja Põhjala saagad pargitud vasikanahkadele. Ning tänapäeval sünnib lõviosa raamatutest hoopis digitaalselt.…
Raamatukogu on isiksuse laiendatud portree: sinna kuuluvad teosed, mis on omanikule mingil põhjusel olulised, vajalikud või tähenduslikud.
Olen viimastel nädalatel kolinud oma raamatukogu. Pakkinud teoseid kastidesse ja siis neid jälle lahti pakkinud. Kolisin raamatuid viimati pea kolmkümmend aastat tagasi, ja toona ei olnud neid veel väga palju, nii et kogemus on suuresti esmakordne. Olen avastanud, et raamatutel on imetabane omadus paisuda, kui need riiulist välja võtta. Kastirivi…
* * *
Mainisin oma Tartu linnakirjaniku programmis soovi raamatuaastal rõhutada, et see pole pelgalt raamatute, vaid ka meie hingeloo aasta. Mida ma hinge all silmas pean, seda ma õieti ei tea. Selle tähendus on mulle praegu veel ainult intuitiivselt tajutav. Hing – tean, mis on seda ümbritsev tunne, aga mis on see tekst tema sees, see on varjul. Olen püüdnud oma luuletustega, oma tekstidega ligi pääseda sellele varjatule, aga keel on…
Olin läinud aasta lõpus Indoneesias Ida-Nusa-Tenggara provintsis töölähetuses ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 rahastatud OCSEANi projekti (Oceanic and Southeast Asian Navigators) raames. Selle 24 Euroopa ja Aasia partnerit hõlmava projekti eesmärk on koguda geneetilist, arheoloogilist, lingvistilist ja rahvapärimuslikku materjali, et selgitada Kagu-Aasia saarestiku ja Okeaania rahvaste etnogeneesi. Kogumis- ja uurimistöö tegijad on ennekõike kohalikud ise, Euroopa partnerite panus on sealsetele teadlastele ja kogukonnale dokumenteerimis-, analüüsi- ja uurimismeetodite tutvustamine, suuremahuliste…
Tallinn-Rahumäel Underi ja Tuglase muuseumis on võrratu võimalus kogeda Friedebert ja Elo Tuglase umbes 15 000 eksemplariga raamatukogu enam-vähem sellisena nagu nende eluajal. Samuti leiab sealt Marie Underi ja Artur Adsoni pagulusaegseid raamatuid. Ei tahaks kirjutada näha või vaadata – just kogeda on õige sõna. Raamat tahab lehitsemist ja lugemist, kätte võtmist ka kogusse kuuludes. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse osana ei olegi muuseumi raamatukogu kunagi olnud staatiline, vaid teadustöö kirjandusloolise uurimisbaasina pideva…
Räägitakse, et teater on kaduv kunst – kaob kohe ära. Kaob tõesti, kuid mitte päris kohe ja korraga, vaid vargsi ning mitmes jaos, jupi kaupa. Esimene imeline kadumine leiab aset iga mängukorraga: etendus on ainuline ja kui see läbi saab, siis teist täpselt samasugust ei tule enam kunagi, tee või tina. Järgmine kadumisetapp on lavastuse viimane etendus: kui lavastus teatri mängukavast maha läheb, jäävadki üksnes mälestused. Mälestustel on aga kombeks…
Üleriigilise raamatuaasta vormistamise kõrval peaks jooksvalt ka jälgima, kuidas on lood sisustamisega, sest vastasel korral võib tulemuseks olla vormitus või, mis veel hullem, sisutus.
Pakendi ja sisu omavaheline suhe on kultuuris üks intrigeeriv mängumaa, kus püütakse leida ideaalne balanss vahest igas kultuurivaldkonnas. Kõigepealt tundub paika pidavat üks alusreegel, mis ju laias laastus pädeb ka raamatuaasta kohta: selleks et kultuuriteksti piisavalt väärtustataks, tuleb talle luua n-ö kõrgendatud kontekst, mille raames kultuuri tarbimine…
2025. aastal möödub 500 aastat praeguse teadmise järgi esimese eesti keelt sisaldanud raamatu mainimisest. Eesti raamatu aastat tähistatakse juba neljandat korda – alates 1975. aastast teosega, mille kohta on teada vaid kaudsed andmed. Eestikeelse raamatu algust märgib Lübecki toomdekaani Johannes Brandese ladinakeelse protokolliraamatu 1525. aasta 8. novembri sissekanne ühe raamatuvaadi arestimise kohta tollal katoliiklikus Lübeckis. Vaat on muu hulgas sisaldanud saksakeelseid ning liivi, läti ja eesti rahvakeeles missaraamatuid. Lübecki raad…
Tere, mina olen raamat ja ma tahan teile täna jutustada ühe loo. See on lugu minust endast, aga see puudutab ka väga paljut muud, õigupoolest kogu maailma. Ma tahan teile rääkida sellest, miks me oleme inimestele olulised, aga samavõrra ka sellest, miks inimesed on meile olulised.
Ma olen väga keeruka loomusega, kuigi pealtnäha paistan lihtne, aga selle poolest ei erine ma üldse inimesest. Minus on nagu kaks olemust – sisu ehk…
Hurraa! Eestikeelse raamatu juubeliaasta on alanud, vilgas pidutsemine käib juba mitmel pool, mis sest, et ametliku alguseni on veel kolm nädalat ärevat passimist. Sirp ei jaksanud neid kellalööke ära oodata, alustab tähistamist siin ja kohe ning kuni juubelduse piduliku lõpuni emakeelepäeval 2026. Seetõttu on kadunud lehe tagaküljelt senised rubriigid ja see täitub raamatujutuga: lahked asjatundjaist autorid jagavad lugejaga teadmisi raamatu olemuse ja valmistamise kohta ning selle osast Eesti ajaloos ja…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.