Tiit Palu on küll „Kuningas Arthuri“ lavastajana mitmeid piire kombanud ning ka tavapäraseid konventsioone julgelt painutanud, kuid teinud seda kunstipäraselt ja arusaadavalt.
Muinaslugu, mida muusikast ja selle ajaloost vestetakse, muutub pidevalt, sest see, kuidas ja mida olevikus tehakse, mõjutab nii minevikku kui ka tulevikku.
Muusikat on igal pool järjest rohkem: kontserdisaalides, ooperimajades ja kultuuriklubides, aga ka argisemas keskkonnas, avalikus ruumis ja kõrvaklappides. Sellises paljususes ja kohati lausa ülekülluses – sealhulgas pelga ruumitäite või vaikuse summutajana – on aga muusika tähendus ja roll taandunud tagaplaanile.
Peale muusika kui konkreetsete teoste võib päevast päeva…
Ehk saab põletavast seesmisest vajadusest sündinud muusika kohta öelda, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb luua muusikat. Aga kas sel on mõtet, kui keegi seda muusikat ei kuula?
Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 30. X – 2. XI Tartus, kunstiline juht Monika Mattiesen.
Tänavuse festivali „Afekt“ kandev telg oli transmediaalsus nüüdiskompositsioonis ning muusikateatriga seonduv mitmekihilisus. Selle foonil avaldati austust veel modernismi suurkujudele, sest tänavu on nn uue…
Kuna just keele kaudu ollakse ühenduses maailmaga, on keel kohtumispaik ning inimene ka emakeele ja helikeele kohtumispaik.
Muusika ja keele seoste üle on läbi ajaloo arutletud üpris palju, näiteks semiootikud, filosoofid ning keele- ja muusikateadlased on praeguseni eri seisukohtadel. Seetõttu ei hakka ma siinses mõtiskluses väitma midagi uut (või vana) selle igikestva arutelu raames, vaid teen väikese ekskursi aega, kui muusika ja keel olid iseäranis rõhutatult teineteisega seotud. Seda enam…
Kuidas üldse rääkida ajalooteadlikust esituspraktikast, kui näiteks Bachi muusikat pole ju ometigi tema kaasajal salvestatud?
Kuigi Pierre Bayard küsis juba mõnda aega tagasi, kuidas rääkida raamatutest, mida pole lugenud1, on seda laadi pärimine kohane ka muusikakultuuri puhul, sest peale muu on järjest enam kõne all eri stiili muusikat täpsustavad või täiendavad mõisted nagu „uus“ ja „vana“ või „varajane“ ja „hiline“. Neid eritleti põhjalikult mullu sügisel peetud konverentsil „Varajane…
„unda“ moodi üritusi on vaja veel. Mitte ainult peo ja muusika pärast, sest üllaim eesmärk ja missioon seisneb milleski muus – kogukonnatunde ja teadlikkuse kasvatamises.
Žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne.
Tõtt-öelda alati ei ütle ikka küll. Aga kui hoopiski küsida, et ütle, millist muusikat sa ei kuula, ja ütlen, kes sa ei ole? Et kui sa ei kuula näiteks metal’it, siis sa pole metalhead, või kui sa ei kuula punki, siis sa pole punkar. Või kui sa ei kuula klassikalist muusikat, siis sa pole snoob? Või…
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.
Viimasel ajal on nii meitel kui ka võõrsil üha enam kõne all kaanonid. Ehkki senimaani on küll rohkem tähelepanu pööratud kirjanduskaanonile, on arutellu hakatud aktiivsemalt haarama ka muusikat. Seda enam, et päevast päeva muusikast ümbritsetutena oleme sageli endalegi märkamatult nii kaanoni tarbijad kui ka taasloojad.
Kuigi muusikas seostub kaanoni mõiste esmalt (isegi muusikaüliõpilaste…
Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks.
Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.
Muu hulgas kirjandusteadlase, filosoofi, esseisti ja kriitiku tiitliga pärjatud prantsuse-ameerika erudiit George Steiner (1929–2020) kasutab filosoof Martin Heideggerist rääkivas raamatus1 tabavat metafoori kirjeldamaks, mida too peab silmas olemise unustuse ning üleüldse olemise kui sellise käsitlemise keerukuse all. Nimelt toob ta illustreeriva näitena esile muusika, sest just muusika on sarnaselt olemisega küll kõigile mõistetav, ent…
Tõik, et muusikaline kontegelikkus – muusikakultuur üleüldse – võrsub nii muusikalisest kui ka mittemuusikalisest, võib esiti paista iseenesestmõistetav.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et siinset mõtisklust raamiv mõistepaar „muusikaline kontegelikkus“ on pärit kadunud kasvatusfilosoofi Airi Liimetsa koostatud ja toimetatud artiklikogumikust „Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga“1. Ehkki kõnealune mõiste pole siinses kultuuriruumis kuigivõrd – kui üldse – levinud, iseloomustab see tabavalt muusikakultuuri mitmekesisust. Niisiis proovin seda Liimetsa käsitlusele…
Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.
Filosoofile on ju ometigi kahjulik end ühe isiku külge siduda: nii nagu Nietzsche ütles ühel hetkel lahti Schopenhauerist, ütles ta lahti ka Wagnerist.
Vanemuise interpretatsioonis paneb „Turandot“ publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, otsides vastust küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.
Muusikateost saab vaadelda ja tervikliku objektina hinnata vaid pärast selle kõlamist, sest muusikateos on tervikuna olemas alles pärast muusika lakkamist.
Kuna ei ole päris täpselt teada, mis on muusikateos1, oleks ehk mõistlikum liikuda küsimuselt „mis see on?“ küsimusele „kuidas see on?“. Nii on näiteks poola päritolu filosoof ja fenomenoloog Roman Ingarden (1893–1970), Edmund Husserli üks silmapaistvamaid õpilasi, uurinud muusikateose identiteeti.2 Keerukusest hoolimata on Ingardeni analüüsi tulemused mõnes…
Kuidas reageeriksime, kui hommikuses ajalehes seisaks uudis, et varastatud on Beethoveni viies sümfoonia?
Ehkki muusikateos ei ole muusika ainus avaldumisvorm1, valitseb see tänapäeva muusikakultuuris eelkõige just klassikalise muusika ja popmuusika tõttu. Koosneb ju ka viimane enamjaolt lauludest või lugudest ehk samuti muusikateostest. Žanride ja stiilide paljususes on aga järjest keerulisem määratleda, mis asi on siis ikkagi muusikateos ning millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et muusikaline tekst kvalifitseeruks teoseks.
Autonoomse muusikateose…
Kuigi suurürituse taga on suur raha ja produktsioon, tuleb olla valvel, et ei mindaks liialt hoogu Tartu kauba(märgi)stamisega või suisa kommertsialiseerimisega.
Muusikateoste muuseum ei piirdu enam ammu siseruumidega, vaid on laienenud vabasse õhku ning hakanud oma eksponaatidega palju interaktiivsemalt ümber käima.
Muusikateadlane Lydia Goehr kirjeldab raamatus „Muusikateoste kujuteldav muuseum“1 europotsentristlikus kultuuris juurdunud arusaamu, mis põhinevad muusikateose kategoorial. Ehkki selle teema üle on arutlejaid leidunud nii enne kui ka pärast Goehri, võtab just mainit käsitluse metafoorne pealkiri tabavalt ja hunnitult kokku aastasadu pika traditsiooni, mis on praeguseks meie kultuuriteadvuses niivõrd iseenesestmõistetav, et…
Toomas Siitan: „Me reflekteerime ja mõtestame midagi, mis ise on olulisem kui selle refleksioon. Seepärast ei tahaks ma praktikat teadusest lahutada, vaid rõhutada nende kokkukuuluvust.“
Selleks et jõuda veidi lähemale muusikale endale, oleks paslik pöörata tähelepanu kuulajalt hoopis looja(te)le.
Ehkki muusika mõistet kasutatakse päevast päeva erinevates olukordades eri nähtuste iseloomustamiseks, ei süveneta sageli sellesse, mis see muusika ise ikkagi on. Arutletakse küll selle üle, mida see mõiste võiks tähendada erinevates kontekstides (näiteks siis, kui kõne all on muusikaline kujundus või muusikalugu), ent tihtilugu unustatakse just muusika ise ehk see,…
Kuigi õhku visati rohkem küsimusi, kui neile jõuti vastata, sõnastati kahe päevaga olulised probleemid, mille kaudu ilmestati ka ajalooainese teisenemist ja ambivalentsust.
Tegu oli läbimõeldud teavitustööga, mis ei olnud mõeldud üksnes spetsiifilisele publikule, vaid kõigile, kel soov ja püüd avardada oma arusaama muusikast, selle loost ning võimalustest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Sügava mulje jättis Kristjan Häggblom Külmavaimu rollis (fotol ka Pirjo Jonas Cupidona). Tema esitatud igihaljas aaria „What Power Art Thou?“ on kõnealuse Purcelli ooperi vahest üks tuntumaid.Heikki Leis
Festivali visuaaliat rikastas muu hulgas esteetiline ning parajalt psühhedeelne Aivar Tõnso loodud ebakõlarite installatsioon „Lummafooria“.Alana Proosa
Iris Oja kujutatud Emajõgi oli võrdlemisi staatiline, hillitsetud ja vaoshoitud. Jõgi oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse.Kristi Kuuse
Kontsertrännaku printsiibil üles ehitatud „Volbriöö omailm“ oli lõppenud Balti & Eesti muusika päevade kõige kaasahaaravam ja meeldejäävam performance-kontsert-installatsioon-tramburai. Siiralt sürreaalne, huumorist ja groteskist nõretav omailma deformeerimine soojendas muusika ja sürrealismi suhet.Rene Jakobson
Nietzschele jäi hambu Wagneri „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Pildil „Parsifali“ esiettekanne Bayreuthi festivalil 1882. aastal.CC0/ Wikimedia Commons
Turandoti (Aile Asszonyi), kelle roll algab pompoosselt ning seejärel muutub järk-järgult intiimsemaks ja hillitsetumaks, kõrval on samavõrra oluline tundmatu prints, kuningas Timuri poeg Calàf (Kristian Benedikt), kel õnnestub oma intelligentsuse ja veetlevusega lõpuks siiski Turandoti südame ümbert jää sulatada.Virge Ratassepp / Rasmus Kull
Genka barokiaegsete laulutekstide tõlkimise muljeist tuli ilmsiks, kui uskumatutel ja uskumatult paljudel põhjustel on võimalik armastuse tõttu trööstimatu olla ning mida kõike võib barokiaegsete lugude sõnadest leida. Foto on tehtud Tallinna kontserdil Estonia kontserdisaalis.Gunnar Laak
Kõige muu all ei tohiks kaduma minna kultuur ise, sest niikuinii on juba omaette kunst kunstis kunsti näha, nagu laulis ansambel Lonitseera „Tartu 2024“ avatseremoonial.Andrus Liivamäe
Toomas Siitan: „Meie enda arusaam muusikateadusest on viimaste aastakümnetega väga muutunud. Meile heidetakse sageli ette, et me ei kirjuta traditsioonilisi monograafiaid heliloojatest stiilis „elu ja looming“, kuid see pole tänapäeval muusikateaduse fookus.“Reti Kokk
Kas kunagine uus muusika pole nüüdseks ikkagi vana? Peavalu tekitab tõik, et näiteks XIV sajandil loodud ars nova on nüüd meie perspektiivist siiski vanamuusika.Ars Nova Database
Tehnilist võimekust, klaari intonatsiooni ja karakteerset maneeri avanes võimalus demonstreerida nii saksofonikvartetil Raschèr kui ka Eesti Rahvusmeeskooril Mikk Üleoja kindla ja kalkuleeritud käe all.Anu Huntsaar / Eesti Kontsert
Kärt Käämbre esitamas ettevalmistatud klaveril Gregor Kulla teost „space within“ ehk „ruum ruumis“, mida võib vaadelda kui tõlkimisprotsessi või õigemini suisa nende seeriat.Iris Tähema