Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.
Viimasel ajal on nii meitel kui ka võõrsil üha enam kõne all kaanonid. Ehkki senimaani on küll rohkem tähelepanu pööratud kirjanduskaanonile, on arutellu hakatud aktiivsemalt haarama ka muusikat. Seda enam, et päevast päeva muusikast ümbritsetutena oleme sageli endalegi märkamatult nii kaanoni tarbijad kui ka taasloojad.
Kuigi muusikas seostub kaanoni mõiste esmalt (isegi muusikaüliõpilaste…
Iris Oja kujutatud Emajõgi oli võrdlemisi staatiline, hillitsetud ja vaoshoitud. Jõgi oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse.
Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks.
Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.
Muu hulgas kirjandusteadlase, filosoofi, esseisti ja kriitiku tiitliga pärjatud prantsuse-ameerika erudiit George Steiner (1929–2020) kasutab filosoof Martin Heideggerist rääkivas raamatus1 tabavat metafoori kirjeldamaks, mida too peab silmas olemise unustuse ning üleüldse olemise kui sellise käsitlemise keerukuse all. Nimelt toob ta illustreeriva näitena esile muusika, sest just muusika on sarnaselt olemisega küll kõigile mõistetav, ent…
Tõik, et muusikaline kontegelikkus – muusikakultuur üleüldse – võrsub nii muusikalisest kui ka mittemuusikalisest, võib esiti paista iseenesestmõistetav.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et siinset mõtisklust raamiv mõistepaar „muusikaline kontegelikkus“ on pärit kadunud kasvatusfilosoofi Airi Liimetsa koostatud ja toimetatud artiklikogumikust „Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga“1. Ehkki kõnealune mõiste pole siinses kultuuriruumis kuigivõrd – kui üldse – levinud, iseloomustab see tabavalt muusikakultuuri mitmekesisust. Niisiis proovin seda Liimetsa käsitlusele…
Kontsertrännaku printsiibil üles ehitatud „Volbriöö omailm“ oli lõppenud Balti & Eesti muusika päevade kõige kaasahaaravam ja meeldejäävam performance-kontsert-installatsioon-tramburai. Siiralt sürreaalne, huumorist ja groteskist nõretav omailma deformeerimine soojendas muusika ja sürrealismi suhet.
Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.
Nietzschele jäi hambu Wagneri „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Pildil „Parsifali“ esiettekanne Bayreuthi festivalil 1882. aastal.
Filosoofile on ju ometigi kahjulik end ühe isiku külge siduda: nii nagu Nietzsche ütles ühel hetkel lahti Schopenhauerist, ütles ta lahti ka Wagnerist.
Turandoti (Aile Asszonyi), kelle roll algab pompoosselt ning seejärel muutub järk-järgult intiimsemaks ja hillitsetumaks, kõrval on samavõrra oluline tundmatu prints, kuningas Timuri poeg Calàf (Kristian Benedikt), kel õnnestub oma intelligentsuse ja veetlevusega lõpuks siiski Turandoti südame ümbert jää sulatada.
Vanemuise interpretatsioonis paneb „Turandot“ publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, otsides vastust küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.
Muusikateost saab vaadelda ja tervikliku objektina hinnata vaid pärast selle kõlamist, sest muusikateos on tervikuna olemas alles pärast muusika lakkamist.
Kuna ei ole päris täpselt teada, mis on muusikateos1, oleks ehk mõistlikum liikuda küsimuselt „mis see on?“ küsimusele „kuidas see on?“. Nii on näiteks poola päritolu filosoof ja fenomenoloog Roman Ingarden (1893–1970), Edmund Husserli üks silmapaistvamaid õpilasi, uurinud muusikateose identiteeti.2 Keerukusest hoolimata on Ingardeni analüüsi tulemused mõnes…
Genka barokiaegsete laulutekstide tõlkimise muljeist tuli ilmsiks, kui uskumatutel ja uskumatult paljudel põhjustel on võimalik armastuse tõttu trööstimatu olla ning mida kõike võib barokiaegsete lugude sõnadest leida. Foto on tehtud Tallinna kontserdil Estonia kontserdisaalis.
Kuidas reageeriksime, kui hommikuses ajalehes seisaks uudis, et varastatud on Beethoveni viies sümfoonia?
Ehkki muusikateos ei ole muusika ainus avaldumisvorm1, valitseb see tänapäeva muusikakultuuris eelkõige just klassikalise muusika ja popmuusika tõttu. Koosneb ju ka viimane enamjaolt lauludest või lugudest ehk samuti muusikateostest. Žanride ja stiilide paljususes on aga järjest keerulisem määratleda, mis asi on siis ikkagi muusikateos ning millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et muusikaline tekst kvalifitseeruks teoseks.
Autonoomse muusikateose…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Iris Oja kujutatud Emajõgi oli võrdlemisi staatiline, hillitsetud ja vaoshoitud. Jõgi oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse.Kristi Kuuse
Kontsertrännaku printsiibil üles ehitatud „Volbriöö omailm“ oli lõppenud Balti & Eesti muusika päevade kõige kaasahaaravam ja meeldejäävam performance-kontsert-installatsioon-tramburai. Siiralt sürreaalne, huumorist ja groteskist nõretav omailma deformeerimine soojendas muusika ja sürrealismi suhet.Rene Jakobson
Nietzschele jäi hambu Wagneri „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Pildil „Parsifali“ esiettekanne Bayreuthi festivalil 1882. aastal.CC0/ Wikimedia Commons
Turandoti (Aile Asszonyi), kelle roll algab pompoosselt ning seejärel muutub järk-järgult intiimsemaks ja hillitsetumaks, kõrval on samavõrra oluline tundmatu prints, kuningas Timuri poeg Calàf (Kristian Benedikt), kel õnnestub oma intelligentsuse ja veetlevusega lõpuks siiski Turandoti südame ümbert jää sulatada.Virge Ratassepp / Rasmus Kull
Genka barokiaegsete laulutekstide tõlkimise muljeist tuli ilmsiks, kui uskumatutel ja uskumatult paljudel põhjustel on võimalik armastuse tõttu trööstimatu olla ning mida kõike võib barokiaegsete lugude sõnadest leida. Foto on tehtud Tallinna kontserdil Estonia kontserdisaalis.Gunnar Laak
