$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.
Kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad.
Kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist.
Kunstniku maalide taga näib olevat ulmežanrist tuttav impulss, nimelt katse teadlikult samastuda millegagi, mis on inimesele olemuslikult võõras.
On õige hetk, et vaadata mõtlikult eelmist ja pisut lootusrikkamalt praegust aastat.
Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“
Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.
Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.
Brigit Arop: „Tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.“
Kunstnikud võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.
Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.
Kunstikriitiku Orit Gati sõnul peaks hea tekst alati sisaldama ka omaeluloolisust, kuigi millegipärast avaldatakse naistele tugevamat survet kirjutada keerulistest asjadest trauma võtmes.
Helikunsti festivali „Seintel on kõrvad“ seekordne programm uurib muu hulgas ka vaimse tervise küsimusi ning mängib düstoopiliste teemadega.
Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis taotleb aktiivselt omakasu.
Noorte disainerite seas populaarne risoomne esteetika kõneleb muutuvast maailmatunnetusest ning on oma ajastu nägu – ometi on oht, et selle varjus läheb kaheksajalg koos pesuveega kaduma.
Kas naised saavad oma keha ja seksuaalsust siduda fetišismiga, ilma et see piiraks nende agentsust?
Helen Tago suhestub nii eelmiste põlvede graafikute kui ka graafika ajaloo ja trükitehnikatega üldisemalt.
Kumu näitus „Nad hakkasid kõnelema“ toob esile selle, et inimest seob ümbruskonnaga õrn ökoerootiline olemise viis.
Tänava- ja moefotograaf Feng Li laveerib oma töödes ilusa kuvandiloome ja mõistatusliku satiiri vahel, tõstatades niimoodi põnevaid küsimusi tänapäeva Hiina kujutamise kohta.
„Pinna all“ on Eesti, Leedu ja Soome kunstnike ühisnäitus, kus eristub kaks ökoloogiat ja keskkonnaproblemaatikat puudutavat mõtteviisi, millel ei ole väga tugevat kokkupuutepinda.
Muinasjutulik loogika võimaldab Mäetammel edasi anda teatavat absurditunnetust, elu olemuslikku jaburust ja mõttetust, mis on naljakas.
Näitus reageerib tänapäeva inimese olukorrale, ent ei ürita kunstile liigseid maailma päästmisega seotud ülesandeid anda.
Kirke Kangro ja Hilkka Hiiop näivad olevat paljuski ühte meelt – nende programmide erinevused tulevad välja pisiasjades.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.