
Iga kunstniku looming eristub selgelt kõigi teiste omadest, ent ometi moodustub seekordset Köler Prize’i näitust EKKMi hoones järjest läbi vaadates tervikpilt.

Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O?

Merike Estna: „Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.“

Kuivõrd osa ja terviku vahelise suhe on „Lahtivõetud vaates“ üks läbiv teema, muutub ka näituse enda terviklikkus paeluvaks küsimuseks.

Väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just nii just sel seinal ripub?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.

Mihkel Maripuu on oma uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Tema „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke.

Peeter Laurits: „Tehisadumid ei loo kunsti, vaid toodavad selle välise vormi imitatsioone.“

Üks Alice Kase näituse „Sinine motiiv“ läbiv joon näibki olevat kõrgepingest keeldumine, teatav strateegiline külmus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.