
Eiko Ojala tööde kaudu saab panna kontseptuaalselt riimuma anonüümsuse ja ideaalsuse. Kunstnik laiendab esimese tähendust nõnda, et jõuab tõepoolest lähemale teisele.

Näitusega „Järeldused“ vaagib Asmus Soodla jätkuvalt inimese suhet mateeria ja toodetega, tuues seekord mängu ka paratamatud ajaga tekkinud moonutused.

Ikkagi mõjuvad suurte vormidega töötavad naised kuidagi eriti rajuna – ka tänapäeval. Miks ometi?

Rühmanäituse kogemustasandid seob tervikuks liikumine: iga kunstniku seeria oleks ruumis justkui võtnud oma suuna.

Anna Mari Liivrand nopib kõikvõimalikest keskkondadest vorme ja objekte, eemaldab need oma tavapärasest ringlusest ning kirjutab nende tähenduse üle.

Kas jaapanlasele räägivad Narihiro Matsumoto pildid teist lugu kui eestlastele? Kas need erinevused on globaliseeruvas maailmas kadumas?

Haavatavus ja siirus, oma elu aineseks võtmine, kaldumine klišeelikku teemakäsitlusse ja kitšilikku esteetikasse avaldus kogu väljapanekus ning oligi ehk selle juures kõige võluvam.

Suhteliselt pisikeses Hobusepea galeriis, mis enamasti pakub ühe-kahe hingetõmbega läbitavaid näitusi, on seekord materjali pillavalt, ilmse küllastuse jagu.

Monster Chetwynd põimib oma näitusel mängu, popkultuuri ja folkloori nii sürrealismi, kaasaegse kunsti kui ka nukuteatri elementidega, ehitades sedasi oma isevärki fantaasiamaailma.

Raivo Kelomees: „Digitaalsus ei ole meedium, vaid keskkond. Ka traditsioonilised kunstipraktikad on digitaalsusest mõjutatud, sest kunstnikud on sellest mõjutatud.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.