
Merike Estna: „Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.“

Kuivõrd osa ja terviku vahelise suhe on „Lahtivõetud vaates“ üks läbiv teema, muutub ka näituse enda terviklikkus paeluvaks küsimuseks.

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.

Väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just nii just sel seinal ripub?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.

Mihkel Maripuu on oma uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Tema „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke.

Peeter Laurits: „Tehisadumid ei loo kunsti, vaid toodavad selle välise vormi imitatsioone.“

Üks Alice Kase näituse „Sinine motiiv“ läbiv joon näibki olevat kõrgepingest keeldumine, teatav strateegiline külmus.

Sabīne Vernere joonistustes on paras annus vabastavat energiat, mis eemaldab naisi raamidesse suruvad pained.

Metamorfoosi teema oli kunstnikele tänavu pigem algimpulss, millest lähtudes olid kõik autorid ise suunas liduma pannud.

Just need teosed, kus pole püütud loodust pelgalt kujutada, vaid proovitud seda ümber mõtestada, selle piire nihutada või teemale mingit uut värvingut anda, jäävad näitusel kõige tugevamalt kõlama.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.