
Kristi Kongi näitus tekitab vaatajas tunde, et ta ei puutu kokku üksikute eraldiseisvate kunstiteostega, vaid on hoopiski ümbritsetud ühest totaalsest installatsioonist.

Kristi Kongi: „Kui mul tuleb pähe mingi visuaal ja ma hakkan seda teostama, siis see juhtub sageli sellises olekus, kus ma olen enda kaotanud sel hetkel.“

Need objektid ja poololendid, keda Jüri Mildeberg on skulptuurideks kogunud, on välja astunud varjunditest ja märkamatusest. Nad on mikrotonaalsed.

Väljapaneku üsna väikesele mahule vaatamata annab „Puravik“ Priit Pärna loomingust üllatavalt tervikliku pildi. Joonistused ei ole tema loometervikust lahti lõigatud, vaid sellega dialoogis.

EKA tudengitel leidub haaret ja andekust ning küllaga ambitsioonikaid, vaimselt või emotsionaalselt kõnekaid ideid ja projekte.

„Piirideülese minasuse teke – sümbiootilised subjektiivsused“ räägib soodest, jõelammidest, laguunidest ja fjordidest, kuid mitte ainult.

Tõenäoliselt on Albert Gulk Eesti kunstnike seas üks kõige põhjalikumalt ja süvenenumalt oma meediumi läbi töötanud autor, selle olemuse välja peilinud ja piirid selgeks teinud.

Eve Kiiler ei räägi oma fotodel inimese ja looduse dramaatilisest vastasseisust, pinged on peidetud sügavale äärelinna aiarahusse ning kasvuhoone õdususse.

Kui ülevaatenäitused kipuvad ikka mõjuma sellisena, kus iga kunstnik on vaid enda eest väljas, siis Tartu Kunstimaja näituseruumis tajub vaataja hoopis suurt kokkusaamise ja sildade loomise meeleolu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.