
Raivo Kelomees: „Digitaalsus ei ole meedium, vaid keskkond. Ka traditsioonilised kunstipraktikad on digitaalsusest mõjutatud, sest kunstnikud on sellest mõjutatud.“

EKA galeriis üles pandud näitus „Tüdrukute saar“ püüab ühiskondlikule kujutlusvõimekriisile vastu astuda. Kunstnikud näevad ennekõike just hooles uue ja parema maailma poole püüdlemise keskset vahendit.

Claus Rohlandi kahjustatud diapositiivid tuletavad meelde, et isegi säilitamine ei garanteeri asjade muutumatuna püsimist.

Kaisa Maasik on kokku kogunud, järjestanud, valinud, liigendanud, andnud konteksti tervele hulgale eraldiseisvatele videotele, mis moodustavad näitusel omamoodi sissevaate sellest, mida inimesed märkavad.

Visualiseerija on inimene, kes joonistab kohapeal kõigi üritusel osalejate silme all üles olulisemad ideed, et luua kõigile nähtav visuaalne tervik, n-ö suur pilt ses ruumis jagatud teadmisest.

Töötades ühtaegu materiaalse struktuuri, eri mõõtkavade ja ka raskusjõuga, õnnestub kunstnikul vaatajaile naha vahele pugeda.

Pildi ja inimese vastasseisu põhjustab tõik, et pildistamine on osutunud iseäranis heaks meediumiks inimese näo kujutamisel – portree kui ainulaadse üksikisiku kujutis on fotograafias jõudnud teatava apoteoosini.

Ludmilla Siimu ja Marko Kasuri kunstiteoste vastastikune koostoime on ootamatult meeliülendav. Näitus ei viruta suuruse-kvantiteediga, kuid tegemist pole ka õõnsa minimalismiga.

Kas meil on mingi võimalus kohtuda nende arusaamatute teistega, keda Peeter Laurits meile vilksamisi näitab?

Näitusega uuritakse väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.