$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Kuraatorid on iseäranis pingutanud, et olla oma töös loominguliselt tihedad, hõlmavad ning terviklikud.
Suures osas koosneb Karin Lutsu loomingu seekordne väljapanek visandlikest teostest, mida näidatakse esmakordselt.
Ivar Veermäe jätkab sissevaadet tehnoloogiatesse, mis võiksid ehk atmosfääri natuke hämaramaks muuta ja sellega ka kliima soojenemise protsesse maha suruda.
„Morfogeneesi“ näitust kandiski peamiselt liminaalsuse tunnetus – väljapanek kui vaheala, milles toimub moondumine, ühinemine, brunolatourilik hübridiseerumine.
Fajansitehnikas plaate nimetatakse azulejo’deks ja need on kaunistanud Portugali interjööre viimased viis sajandit.
Maarin Ektermann: „Kunstnike huvikaitsega ja poliitikakujundamisega jätkamine on praegustel ärevatel aegadel kindlasti keeruline, aga ei saa jääda ka käed rüpes istuma.“
Raske on öelda, kas „Asterioni maja“ on iidsete mütoloogiate dialoog tänapäevase kapitalistliku Ameerika unelmaga või Ameerika segaidentiteedi kehastus.
Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid ja õppejõud tegid Dakaris galeristiõppe kursuse raames tutvust Senegali kunstiilmaga.
Korraks on kuraatoril õnnestunud ehitada sild kahe kunstniku teoste vahele 1960ndatest tänapäevani, luua silmapete, nagu olekski tegemist ühe ja sama autori loomingulise geneesiga.
Flo Kasearu: „Privaatset ruumi tekib järjest enam juurde ja avalikku ruumi jääb järjest vähemaks.“
Kas õnnel võiks olla füüsiline kuju või etniline eripära? Kas jaapanlik õnn on kultuuriline konstruktsioon või sisaldub see tõesti haamrivarres ja tolmuluua pidemes?
Lastele õpetatakse, et leivaga ei mängita. Ükski laps ei saa mängu ega leivata, aga kokku need justkui ei käi. Siin näitusel ometi käivad.
Kui rääkida lähemalt Pedaniku käekirjast, ei saa kuidagi mööda vaadata tema kujundikesksusest ja sellega kaasnevast vormipuhtusest.
Maarja Nurk opereerib oma töödes nostalgia, elurikkuse, aga ka mingi ebamäärase ohutundega.
Kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist.
Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.
Kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad.
On õige hetk, et vaadata mõtlikult eelmist ja pisut lootusrikkamalt praegust aastat.
Kunstniku maalide taga näib olevat ulmežanrist tuttav impulss, nimelt katse teadlikult samastuda millegagi, mis on inimesele olemuslikult võõras.
Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“
Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.
Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.