
Kaisa Maasik-Koplimets: „Iga ruum oli vaja läbi käia, arutada, et kus siis näituse toimumise ajal õppetöö aset leida saab.“

Suur näitus „Looduse ja kunsti sümfoonia“ ei järgi rangelt ajajoont, vaid panustab eelkõige eri aegadel loodud teoste visuaalsetele kokkukõladele ja kõrgele tasemele.

Mara Kirchberg on näitusega „Mu raskus ripub su kätel“ edasi andnud tõeliselt donnaharawayliku küborgimaailma.

Viktoria Martjanova näituse loodud ökosfäär on tume, tummine ja pehmelt apokalüptiline. Siin ei üritata kuidagi paremat maailma välja manada.

Need sinise glasuurimaaliga tarbenõud olid tollane popkultuur – nende biitlid, altlaienevad teksad, keemilised lokid. See oli ihademootor, tarbimiskultuur, segu argisest ja ülevast.

Näitusel „Värvikõdi“ on vaataja ise samuti värvide sees, ta ei jälgi neid väljastpoolt. See kõik on kokku midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav kultuuriline kogemus.

Nii mõnedki tähendused saavad biennaalil selgemaks alles korduste, peegelduste ja rütmi toel. See, millest alustada, määrab samuti üht-teist.

Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.