
Soolalao näitusel lubatakse ajas rändamist. Aga kuhu „tagasi“ siis täpsemalt minna tahetakse ja kuidas puutub üldse asja tulevik?

Mulle väga meeldib, kuidas Kapajeva kasutab sellel näitusel suuri teemasid. Näituse dramaturgia kasvatab kunstniku isiklikust loost midagi palju suuremat.

Maria Kapajeva näitus ei ole suunatud ainult minusugustele feministlikele nohikutele, vaid näib kogema kutsuvat ka laiemat avalikkust.

Terve plejaad praegu neljakümnendate alguses olulisi eesti kunstnikke on nullindate lõpus siin möllates saanud elutähtsaid impulsse.

Hanno Soans: „See, mida ma pea igas tekstis teha olen püüdnud, on kunstiteoste toimemehhanismide kvaasikirjanduslik elluäratamine.“

Need portreed anonüümsetest naismodellidest on kui maskid Pärsimäele endale, tema viis iseenda individuaalsusest pääseda.

Missuguseks kujuneb Tiitsi loomingu institutsionaalne tähendus?

Lahustumine – enda kaotamine tegevusse – on vabastav, lausa õnnis seisund. Kuid kuivõrd sõltub niisugune lahustumine keskkonnast?

Täiesti ootamatult leidsin näituse keldrisaalis olulise täienduse jutule, mida ma juba mitmeid aastaid kunstimaterjalide loengus rääkinud olen.

Need objektid ja poololendid, keda Jüri Mildeberg on skulptuurideks kogunud, on välja astunud varjunditest ja märkamatusest. Nad on mikrotonaalsed.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.