$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Üheks näituse lähtepunktiks on olnud sõda, ent see sõda oli asetatud pigem sümboli staatusse.
Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.
Semperit näib huvitavat jõud ja vitaalsus: tema teosed on alati olnud meeldivalt agressiivsed, kuid asi ei ole kunagi pelgas võimutsemises.
Näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ avaneb surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda suudab.
Kristina Õllek: „Eesti on väga väike riik ja seetõttu on oluline teha koostööd rahvusvaheliselt ja näidata oma loomingut ka väljaspool, laiemale publikule.“
Fotokunstniku teosed ehituvad iseenda loomise protsessile ja on seeläbi fotograafiliselt eneseküllased vormid.
Kuigi abjektse kujutamine kunstis peaks vaatajas tekitama kerget vastikust, on anatoomiliste organite ja kudede lihavas segaduses ka oma lumm.
Teatud mõttes pole Ülo Soosteri loomingust siiani läbi hammustatud, selle tõlgendus ootab uute koodide ja lugemisviiside kasutuselevõttu.
Rakenduskunsti triennaali peanäitusel tegelevad kõik autorid akuutsete teemadega kunstile omasel viisil, kuid neile lähenetakse kontseptuaalselt, mitte konstruktiivselt.
XV Balti triennaal „Sama päev“ ja XV kunstimess „Art Vilnius“ on justkui vastandliku olemusega, kuid nende tekitatud meeleolus on ometi midagi ühist.
Laivi näituse mõistmiseks on vaja võtta aega, et märgata teoste kõiki kihte ja kuulata sealjuures iseendas tekkivat sisekõnet.
EKA galerii väljapanek on kaasaegse graafika (kohati ka postgraafika) näitus, milles kunsti loomisel toetutakse graafika traditsioonidele ja arvestatakse selle loomise omapäradega.
Keeruline seis on pikaaegsete rahvusvaheliste projektidega, mida rahastuskindluse kõikumine mõjutab. See on karm signaal arvestades, kui suur mõju on muuseumidel Eesti kunsti nähtavusele rahvusvahelisel areenil.
Algoritm on ka parimal juhul nagu maalistuudio õpilane, kes viksib usinalt meistri eeskujul kunsti teha, aga ei tea ise, miks ta seda teeb.
Formaat, kus iga kunstnik valib järgmise osaleja, teeb väljapaneku mänguliseks ja spontaanseks, kuid teosed on jäänud seetõttu omavahel nõrgalt seotuks.
Kuigi näitused seavad endale teinekord (populaar)teaduslike monograafiatega sarnaseid eesmärke, mõjub see kunstinäituse formaadi iseärasustest mööda vaatamisena.
Inimene väärtustab mäletamist, aga see on meie liigi omavaheline kokkulepe. Loomad ise peavad olemasolu kindlasti tähtsamaks – nad ei hooli sellest, kas keegi neid mäletab või mitte.
Kuraatorid on leidnud nii avalikest kui ka erakogudest mitukümmend Eestis säilinud XVI–XXI sajandi ükssarviku kujutist. Seda on usutavasti rohkem, kui me seni arvasime teadvat.
Nii mõnedki vabakutselised maadlevad tänapäeval vaimse tervise probleemidega ning sotsiaalsete garantiide puudumine teeb olukorra ainult hullemaks.
Ehkki näitusel võimust võtnud pimedus õigustab end kõigi tööde puhul, peitub neis ka mingi teatav helgus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.