
Raivo Kelomees: „Digitaalsus ei ole meedium, vaid keskkond. Ka traditsioonilised kunstipraktikad on digitaalsusest mõjutatud, sest kunstnikud on sellest mõjutatud.“

Näitusega uuritakse väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes.

Hanno Soans: „See, mida ma pea igas tekstis teha olen püüdnud, on kunstiteoste toimemehhanismide kvaasikirjanduslik elluäratamine.“

Kristi Kongi: „Kui mul tuleb pähe mingi visuaal ja ma hakkan seda teostama, siis see juhtub sageli sellises olekus, kus ma olen enda kaotanud sel hetkel.“

Kaisa Maasik-Koplimets: „Iga ruum oli vaja läbi käia, arutada, et kus siis näituse toimumise ajal õppetöö aset leida saab.“

Nii mõnedki tähendused saavad biennaalil selgemaks alles korduste, peegelduste ja rütmi toel. See, millest alustada, määrab samuti üht-teist.

Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele.


Iga kunstniku looming eristub selgelt kõigi teiste omadest, ent ometi moodustub seekordset Köler Prize’i näitust EKKMi hoones järjest läbi vaadates tervikpilt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.