Eesti kaasaegse kunsti muuseumis on taas üle pika aja Köler Prize’i näitus. Väljapanekul võib näha viie konkureeriva kunstniku teoseid, igaühe looming eristub selgelt kõigi teiste omadest, ent ometi moodustub EKKMi hoones näitust järjest läbi vaadates kummaliselt sulnis tervikpilt.
Uksest sisse astudes on esimese asjana märgata kogu ruumi täitvat roosat valgust. See on osa Keiu Maasiku installatsioonist „Kas ma suren vägivaldset surma?“. Ühes toanurgas on ekraan, mille pealt võib näha montaaži sellest, kuidas filmija hoiab käes erisuguseid relvi. Nii kaameranurk kui ka relvade hoidmisviisid meenutavad first person shooter mänge. Video miljöö jääb läbivalt militaarseks, kuid aeg-ajalt võib siin ja seal näha roosat värvi tossupilvi, mis mõjuvad veidra soolistatud katkestusena. Mõni püss on igati realistlik, teine jällegi roosa ja nunnu. Sama toa teises otsas on laagriplats roosade plastrelvadega, sealsamas kükitab paradoksaalselt roosas kamuflaažis (see sõnapaar on selgelt oksüümoron) mannekeen. Vastasseina seest on teine mannekeen võtnud näitusekülastaja sihikule – kogu ruumi täidavad sõjanduse tähistajad, paranoilised ründevektorid ning mõnus roosa värv. See töötab installatsiooni raames ilmselgelt naiselikkuse tähistajana ning tavaliselt maskuliinseks loetud sõjamängude puhul komplitseerib see nende tähendusvälju kohe kindlasti. Kamuflaaž võib aidata ennast kehtestada. Näitusekülastaja võib endalt lõbustatult küsida, mis on selles kõiges mängult, mis päriselt ning mis juhtub reaalsusega, kui seda edasi anda mängude keeles. Videomängud on millegipärast tugevasti soolistatud ning eks ole ju ka soolisus ise alati omamoodi mäng (meenub jaapani anime „Revolutsiooniline tüdruk Utena“). Miks häirib mõndasid inimesi see, kui kellegi püss on kuidagi feminiinne? Mida või keda seesugune relv täpsemalt ohustab? Kas inimesed peaksid laskma end sugude ebastabiilsusest üldse segada?
Järgmise ruumi võtab enda alla Darja Popolitova installatsioon „Sisemiselt rikas“. Siin pikutab kapi peal sinise humanoidi kuju, kes vaatab nutiseadmest üha uuesti korduvat videot. Niisiis, justkui igati võõras olend, isegi tundmatuse ja väljaspoolsuse tähistaja, tegemas midagi väga argist ja tuttavlikku. Lisaks on kapil lebava tulnuka keha peal mitmed siseelundite-kujulised ehted, mis tulevad ülejäänud keha sinise värvi taustal kontrasti tõttu hästi esile. Võib ju mõistatada, kas need väärisorganid on tulnuka proteesid või käivadki olendi algse anatoomia juurde. Tulnuka kõrvale, seina peale on asetatud korvike – sinist värvi rooside, Irvik-suu ja sõrmedega teos, mis natuke meenutab H. R. Gigeri kuulsat xenomorph’i. Sama seina peal ripub puust kapi uks, lukuaugu ja krüptiliste sümbolitega. Videos, mida vaadatakse, astub influencer’i rollis üles aga üles kunstnik ise, digitaalselt moonutatud näoga ning manab omale edu ja raha. Klipp on lühike, selle kadreering ja teatraalsus meenutavad ehk natuke Contrapointsi videoesseid, kuigi Popolitova videos midagi ei analüüsita. Kunstniku näo digitaalne moonutus justkui ironiseerib plastilise kirurgia ja sotsiaalmeedias levivate ilutrendide üle. Tehislikkus, loomulikkus, kehalisus ja vahendatus moodustavad Popolitova installatsioonis kummalise pingevälja: kaunite siseelunditega tulnukas vaatab paroodilist influencer’it ja tunneb … mida? On see kadedus? Üleolek? Võrdlus? Äratundmine? Midagi muud? Kas võõras olend üritab ekraani vahtides inimeseks saada? Samal ajal on videos nähtav influencer ise groteskselt moondunud. Kumb neist on siis rohkem inimene?
EKKMi teisel korrusel on Hanna Samosoni ruumiinstallatsioon „Lähedus meie vahel“, mis haarab näitusekülastaja meeled täielikult endasse. Lummav tuba on täis määramatust, vahepealseid ja ebadistinktseid esemeid, mille tekstuur on hubane ning rõhutatult ebadigitaalne, kuid enamik neist on justkui kontekstist välja võetud. Raske on määratleda midagi eraldiseisvana, kõik siin oleks otsekui mahajäetud, maagiline laga, mille seest võrsub lõpuks mingi salajane süsteem, asjade tähestik. Paratamatult kerkib üles distinktsuse ja kategooriate küsimus, raske on neid üksteisega salapäraselt põimunud kogumeid kategoriseerida. Kas seal toa keskel on altar mingitele nimetutele jumalustele? Kõik võbeleb natuke. Kuskohast täpselt ikkagi algab üks objekt ja lõppeb teine? Mis asi on asi? Kas mingi objekt saab üldse olla eneseküllane või moodustub see suhetest ja seostest ümbritsevaga? Mateeria võtab üha uusi vorme. Mis oleks õige sõna seda kõike iseloomustama – kodune? Unheimlich? Igas teises keskkonnas häiriksid aknast paistev päike ja elektripirni valgus tandemina, ent siin miskipärast toimivad kenasti koos ning sobituvad Samosoni esteetikaga. Midagi on selles kõiges ka islandilikku – kivimid, pööningutolm, taimed, kritseldused, pooljuhuslikult moodustunud pudi-padi … Hubane siseruum ja metsik loodus ähvardaksid justkui kohad vahetada. „Lähedus meie vahel“ on heas mõttes lõpetamata ja paneb seetõttu vaataja kohemaid selles osalema. Näib nagu läheks installatsioon mingil kummalisel viisil ka EKKMi akna taga edasi.
Viimasel korrusel võib seevastu näha Anna Mari Liivranna installatsiooni „Keset mõrudaid õisi“, mis on jällegi äärmiselt valmis: see on suur metallist jõujoonte struktuur, mille peale on siin-seal asetatud erisugusest klaasist vitraaže. Installatsiooni tervikuna vaadeldes liigub mõte paratamatult kõikvõimalike vektorite ja nurkade suunas: teoses hakkaks justkui tööle mingi mõru geomeetria. Installatsioon on oma lõpetatud totaalsuses jõuline, nõudlik ja eneseküllane. Isegi nii eneseküllane, et võib tekkida küsimus, miks on vaatajat selle puhul üldse vaja – too võib oma ennustamatu pilguga kõik ära rikkuda. Õige nurga alt installatsiooni vaadates võib korraks paista, et metalli ja klaasi ümbritsev tühjus moodustab teose sisemuses salajasi koridore, mõnest teisest perspektiivist tööd jälgides aga ähvardab kogu kaadervärk muutuda kahemõõtmeliseks. Kusagil siin sees on rada lõpmatuseni. Vormide selgus ja metalli range organiseeritus on ilusas kontrastis klaasi eri toonide, pragude ning (valguse?) murdumise ja moondumisega. Kas juhus moonutab struktuuri või on alati selle paratamatu osa? Kokku moodustab teos mõttelise aia, võib-olla ka vooluringi.
Samal korrusel asuva Taavi Suisalu installatsiooni „Häälestades haprust“ juurde pääseb läbi kardinataguse sissepääsu; teos on EKKMi maja estakaadi sees. Kaldus põrandal, hämaruses seisavad kummituslikud tokid, mida aeg-ajalt õõtsutavad elektroonilised mootorid. Tokid hoiavad viltuses ruumis visalt tasakaalu, on nagu tehnoloogiline pilliroog tuulevaikses kambris. Vaataja tajub, et ei saa neile väga palju lähemale minna, sest tal tekib irratsionaalne hirm, et viltune põrand võib järele anda. Need lihtsalt tegutsevad – omasoodu ja tummalt. Ka siin vormib installatsiooni ja selle suhet vaatajaga geomeetria: tehnoloogia justkui taandaks välja estakaadi nurga, mis paratamatult teose omailma kujundab. Tokid aga saavad rahus edasi õõtsuda. Sedasi raskusjõu, tasakaalu ja kohaspetsiifikaga mängides muudab installatsioon loomuliku tehislikuks.
Kõik teosed on üksteisest väga erinevad ning kehtestavad väga jõuliselt oma reeglid, tempo ja tajurežiimi. Kunstnikevahelist distantsi aitab mõnevõrra siluda Piibe Kotka film (samuti EKKMi viimasel korrusel), kus kõik seekordse Köleri Prize’i näitusel osalevad kunstnikud analüüsivad üksteise loomingut – asjalikult, tundlikult, mõnikord ka natuke naljaga. Nii mõnigi kord ütleb kellegi küsimus või kommentaar rohkem ütleja enda kui kirjeldatava kohta. Seegi on osa tervikust.
