Kaarel Tarand

Iseseisvusaja mõjuvaim põhjus erakorralisteks valimisteks on käes.

Lihtsustamine on ülesanne, mis muutub ajas aina keerukamaks ja kulukamaks.

Maailm on Muski-vastast protestivaimu täis. Eesti sörgib (veel) sabas.

Tüüringi liidumaa on nagu Ida-Virumaa: hea, et olemas, ja hea, et vireleb.

Pidev liitlaste kallal tänitamine suuremat tšekki palgapäeval kaasa ei too.

Tallinna vanalinna arengukavas jääb puudu nii sihiselgusest, vaprusest kui ka rahast.

Keegi maksab peni pehme leiva eest ka siis, kui too vale puu all haugub.

Omakasupüüd ei ole surmapatt ning sellest hoidumist ei pea teesklema.

Lääne kardetud ja kirutud oligarhid on ei kellegi muu kui tarbetu teenuse kasutajate ühislooming.

Poliitilise roheteeskluse ajastu saab läbi ja riigikirikus taastatakse põlevkivist altar.

Keskmisest kehvema aasta lõpuks võiks dirigeeritud vingumisele siiski punkti panna.

Venemaa sõjaväe põgenemine Süüriast avab tee rahuprotsessile mäslevas Saharas ja kaugemalgi.

Riigikaitse infooperatsioon tapab õnnestumise korral nii majandusarengu kui ka elektrivarustuse.

Olgu maapõues peidus või triljon eurot, rääkima sellest ei peaks.

Suurte volitustega komissariaadi loomine on vähim kohustuslik samm Ida-Virumaa vaimseks puhastamiseks.

Kultuurijuhtide kaebemonolooge asub järgmisel aastal ära kuulama uus imevõimetega tippjuht.

Eesti asja taimekesed välismaal õitsevad, kui neid kastab Eesti, mitte Soome valitsus.

Õiged rööpad põhiseaduse muutmiseks on maas ja käes tagumine aeg jaamast liikuma hakata.

Inimestele kannatuste põhjustamisest hoidumine on iga valitsuse võimuses ka halval ajal.

Rahvuskultuuri lõpupidu toimub hiljemalt 2045. aastal. Poliitikutele tasuta kutsed.

Ukraina näitas jälle kohustavat eeskuju, mida peab tegema käimasoleva sõja Läänemere tsoonis.