Plaaniline skandaal, mida ammu oodata oli, jõudiski kohale. Esialgu skandaal, aga küllap lisandub teisigi nimesid, sest tegu on aasta tagasi juhtunu kordusetendusega. Läinud sügisel valminud riigikontrolli audit tõi kaitseministeeriumis välja nii palju tõsiseid puudujääke, et igale ministeeriumi ja selle allasutuse ametnikule pidi teada olema, et kontroll tuleb tagasi vaatama, kas arvepidamine on korda saadud või mitte. Ja tulevad teisedki, sest riigikontrolli auditi põhjal, kus sedastatakse, et „audit näitas sisulist segadust töökorralduses“ ja sellel „on rahaliselt hinnatavad tagajärjed“, algatas prokuratuur seniajani jätkuva ja uute andmete toel laieneva kriminaalmenetluse. Probleeme tuulutab ka kaitse­politsei.

Kui üllatunud olla, siis selle üle, et kaitseministeerium oli pahanduse ilmsikstuleku vastu nii kehvasti valmistunud. Riigikontroll ei tegutse varjatult ja salaja ning audit on tööplaanis kenasti kirjas. Kehvasti mõlemal rindel. Esiteks ei ole puudusi kõrvaldatud ja teiseks sisaldavad ministeeriumi juhtide enese­kaitsesõnumid juba praeguseks vastuolusid, mille märkamine on jõukohane nii ajakirjanikele kui ka igast võimalusest kinni haaravatele opositsioonipoliitikutele. Ebakõlasid tuleb kindlasti juurde ja neid harutatakse seekord hoopis karmimal toonil kui mullu. Esiuudistest ja juhtkirjadest ei tõrjunud teemat välja isegi presidendi valimine.

Üsna hale mulje jäi ka riigikogu riigi­eelarve kontrolli erikomisjoni kolmapäevasel avalikul istungil. Riigikaitse juhtide keerutused ei pidanud vastu isegi Urmas Reinsalu ülekuulamismeetodile. Halvim, mis sai juhtuda, oli see, et kaitseväe juhataja kaotas närvid, ründas hoopis riigikontrolli ning esitas mõttekäigu, et kui kaitsevägi ei suuda näiteks varude arvestamise reegleid täita, siis peab kaitseväele raha juurde andma või need reeglid kaotama ning kaitseväe tülitamise ja kiusamise lõpetama. Kui kindlates kätes sõjaline riigikaitse ja põhiseaduslik kord ikkagi on?

Kaitseminister Hanno Pevkuri viivitamatut tagasiastumist nõuavad praegu ka need, kes aasta eest ministrile veel armu andsid ja leidsid riigikaitse olevat sedavõrd tähtsa, et seda tuleb käsitleda vaid konstruktiivselt ja erakonnapoliitilisse võitlusse kiskumata. Olukord, kui valitsuse liige tule alla satub, ei ole võõras ühelegi peaministrile, kes peab võimalikult kiiresti otsustama, kas ministrit saab ja tasub kaitsta või peab ta ohverdama ning tähelepanu alt kuskile kõrvale manööverdama. Ja see on lihtne, kui ministril on koht ka riigikogus. Seda nimetatakse „poliitilise vastutuse võtmiseks“. Üks kaalutluste külg on alati parteisisene ja Pevkur on teatavasti peaministri ning Reformierakonna esimehe Kristen Michali kauane rivaal juhi kohale. Aasta ja kahe eest Michal võimalust konkurendi kõrvaldamiseks ei kasutanud. Nüüd asetub skandaal lähenevate riigikogu valimiste foonile ja Reformierakonna perspektiiv neil ülearu helge ei ole. Mida kiiremini otsus tuleb, seda parem pea­ministrile, sest seni teada faktide ja ütluste põhjal ei ole kaitseminister kaitstav, kuigi kolmapäeval kaitset üritati.

Aasta eest lubas kaitseminister, et võtab riigikontrolli auditit tõsiselt ning teeb kõik korda. Nüüd räägivad ministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk ja kaitse­investeeringute keskuse juht Elmar Vaher ministri eest sedasama: töö käib ja kõik tehakse korda. See võtab lihtsalt väga kaua aega, võib-olla aasta, võib-olla kaks. Isegi dokumentide ülesleidmine olevat aeganõudev. Aga kus on garantii, et kui vanade asjade kokkulappimine juhtumisi peaks õnnestuma, siis samal ajal uusi vigu juurde ei tule? Läinud korral oli tuulte teedele saadetud 80 miljonit, sel korral 60 miljonit. Ja see käib vaid hangete kohta. Mitu miljonit annab rahapõld välja järgmisel lõikuskuul?

Seega kuulub peaministri kalkulatsiooni ka küsimus, kas Pevkur, ministrina või mitte, on valimistel üldse kandideerimiskõlbulik. Seni on Pevkur olnud valimistel kindel ja tõusvas joones häältekoguja, kes sai viimastel riigikogu valimistel ka isikumandaadi, kuid kas see tuli isikliku sära või erakonna toona ülipopulaarse kaubamärgi pinnalt, ei saa tagantjärelegi kindla peale öelda. Minna valijatelt uut mandaati küsima, kaelas suur silt „Mees, kes ei saanud ministrina hakkama ja pani tuuri üle saja miljoni maksuraha“, ei tundu parima mõttena.

Ka Pevkur peaks mõistma, et lootus juba realiseerunud riskide keskel poliitikas jätkata on õhkõrn. Hoopis turvalisem oleks peituda aina kasvavasse kaitsetööstusklastrisse, kus vanu tuttavaid ehk ministri praegu helbitava supi keetmise kaasosalisi juba rohkesti ees. Üks kena inimene mahub sinna alati juurde ning läheb veel aastaid, kuni selgub, kas kaitseinvesteeringutega on riigil läinud paremini kui hangetega.

Kuid see kõik on teema poliitmänguline pool, mille moraalitusega on Eesti ühiskond kahjuks liiga harjunud ja suhtub sellesse üleliia leplikult. Või on alla andnud, sest ei näe endal olevat hoobasid ja võimu selle kultuuri muutmiseks. Lepib seegi kord, kui peaminister kiire kabinetimanöövriga kaitseministeeriumisse mõne kogenud ja paksunahalise asendaja leiab. Tõsisema osa nn kõva julgeoleku ehk riigikaitse tulevikust on sõnastanud tabavalt Meelis Oidsalu 31. augusti Postimehes: „Kas peaksime kaitsehane nuumamisel hoogu maha võtma?“

Olen seda viie protsendi pühaks dogmaks pidamist nii palju kordi arvustanud, et lugemine ammu segi. Veel hullem on, kui ennast ja oma institutsioone hakkavad pühaks ja puutumatuks pidama neid juhtivad ametiisikud, kes suhtuvad järelevalvesse varjamatu üleoleku ja põlgusega.

Faktid muudkui kuhjuvad ja kinnitavad, et riigikaitseraha ei suudeta kulutada vastutustundega ja tõhusalt ning riigikaitses valitseb pigem mõtlemine: kõigepealt olgu raha, küll siis ka vajadused leitakse. Oidsalu osutab õigesti, et „kaitsekulu mõningane langetamine võib teatud tingimustel sõjalise kaitse tervist hoopis tõsta, sest nii on kindel, et kulutame kaitselaenuraha tõesti olulistele asjadele“. Ka keskmine kodukokk saab aru, et iga järgmine ja kitsama otstarbega kodumasin tema tööpinnal annab toidu valmistamise lõpptulemusele aina vähem lisaväärtust ja kui kogu köök vurre täis on ning uusi enam kuskile panna ei ole, peab lõpuks uue maja ehitama.

Seega peaks reaalsest poliitmaailmast ilusamas lähipäevil juhtuma see, et ametisse astub uus kaitseminister, kes jõuab nii veel ka järgmise aasta riigi­eelarve tegemise ree peale ja ütleb avalikkusele ühemõtteliselt ja kindlalt: „Viie protsendi tõhus sisustamine ei ole võimalik, mistõttu saab riigikaitse hakkama ka nelja protsendiga SKTst ja see ei muutu, kuni pole välja töötatud ning asjatundjate ja riigikogu heaks kiidetud kaitsekulu marginaalse kasu hindamise metoodikat, mille alusel euro täpsusega välja selgitada, kas ja kuidas iga järgmine euro parandab kaitse­võimet.“

Millega me siin eelmisel nädalal tegelesimegi? Et kas ehk saaks kultuuripreemiatele mõne tuhandekese juurde. Aga nagu Orelipoiss laulab, on suurtel meestel samal ajal käimas suured teod, suurusjärgus kümned või koguni sajad miljonid, mille lendumist ilma peale laiali jälgitakse üle maailma. Küsimus netipetturitele: miks näha vaeva töömahuka üksikisikutelt mikrosummade kaupa rahakogumisega, kui Eestis saab mitu korda suurema aastasumma kokku ka üheainsa pettusega kaitseministeeriumist?