Üks on kindel: kuninganna Kristiina postimäärusega 1638. aastal Eesti- ja Liivi­maal asutatud postiteenust selle 400. aastapäeval, s. o aastal 2038, elusana, see tähendab universaalsena, nii kirju, pakke kui ka ajakirjandust ja reklaamilehti inimestele üle maa päevast päeva koju kandvana enam ei näe. Küllap Hiina päritolu pakid värvilistesse kappidesse suuremate teede ääres ikka jõuavad, paberlehtede tegijail ega lugejail pole sellest aga ei abi ega lohtu. Ükski igahommikuse lehelugemise harjumuse ori ei võta toasussides läbi talvise lume ette ühe või viie kilomeetri pikkust teekonda lähima postkastini ja ükski kirjastaja ei jaksa seda kinni maksta. Paberlehe surm on vältimatu ning kirjastajatel on valida vaid kiire enesetapu ja pika agoonia järel hukkamise vahel.

Viimast pakuvad otsustajad, seda ise eitades. Juba aastaid tagasi algatatud postiseaduse muutmine on jõudnud lõpp­faasi riigikogus ning protokollidest, stenogrammidest ja eelnõust saab lugeda ainult õilsatest kavatsustest, soovist kindlustada digiarengus mahajäänud eakas maarahvas ja „regioonid“ teenusega ka tulevikus, maksku mis maksab. Tähelepanelik lugeja leiab neis seisukohtades aga kas asjatundmatusest või varjatud motiividest tõukuvaid pooltõdesid ja häma, sekka ka poliitilist künismi. Kõike seda ühendavaks jooneks on soov vabaneda tülikast kulureast riigieelarves. Kui see nii ei oleks, siis oleks aastate jooksul võetud arvesse vähemasti mõnigi „kaasatud“ meediaomanike ja -ekspertide, alaliitude jt arvutuskäik, nõuanne ja ettepanek. Aga ei ole.

Parlamendil ongi alati õigus otsustada, et kui turg ei toimi, aga maksuraha napib, siis loobutakse mingi avaliku teenuse pakkumisest. Ajakirjanduse kojukande osas tähendab see aga tunnistamist, et kümneid kordi jõukam ühiskond ei suuda sama, mida suutis närune tsaaririik siis, kui Jannsen nädalalehe asutas (1857) või kui Hermann sellest päevalehe tegi (1891). Nemad ei pidanud iga päev mõtlema, et ei tea, kas kanne toimub ja millise hinnaga. Luik ja Linnamäe aastal 2026 peavad ja vastust ei tea.

Postiseaduse muutmine algatati muudel motiividel, kuid nüüdseks tuleneb vajadus seaduse muutmine kiiresti lõpule viia valitsuse soovist erastada riigiettevõte Eesti Post veel enne riigikogu valimisi. Mida erastatakse? Suurt ja kasumlikku pakiveoäri osa konkurentsiga turul üle Baltimaade ning kohalikku, kohustuslikku ja kahjumlikku universaalteenust, milles postiasutusel on monopoolne seisund. Valitsused on paarkümmend aastat tõestanud, et ei suuda juhtida ega kontrolli all hoida ka riigile kuuluvat monopoli, sellele ei reegleid ega hinda dikteerida. Millest tuleb usk, et suhetes eramonopoliga on valitsusel rohkem jõudu?

Kes võiks olla ostja? Kui juhtub nii, et riigiettevõtte ostab välja selle praegune juhtkond või muud kohalikud, võiks suuta ettevõtet konkurentsiameti ja siduvate lepingutega natukenegi pitsitada, aga kui ostja on mõni välismaine suurfirma, siis pole lootustki vaidlustada üldisest heaolust kiiremini kasvavaid „kulupõhiseid“ arveid, mida see lehtede kojukande eest küsima hakkab. Garantiid, et selleks riigieelarves ka raha leidub, ei anna keegi. Nagu riigikogu majanduskomisjoni istungil märkis teema kõneisik, asekantsler Sigrid Soomlais: „Riiklikku dotatsiooni arutatakse iga-aastaselt riigieelarve koostamise protsessi käigus, kus kõik kulud määratakse vastavalt riigi finantsvõimekusele.“ Riigivõim väidab, et erastamislepingusse pannakse kohustus osutada teenust veel pikki aastaid, samas aga ütleb, et kas ta selle eest ka maksab, selgub igal aastal riigieelarvet tehes. Jutuks on olnud, et ettevõtte müügist võiks saada umbes 30 miljonit (seegi võib olla udujutt), kümne aasta dotatsioonivajadus oleks aga vähemalt 40 miljonit eurot.

Kui mitte muud, siis parteipoliitilist loogikat ses kõiges on. Võimulolijatele on tähtis kiire tulu, mida jõuaks enne valimisi veel kulutada või näidata vastutustundlikkusena riigieelarve kontekstis. Kui valimiste järel jäädakse võimule edasi, küll siis leidub nipp doteerimis­kohustusest vabanemiseks näiteks koorma veeretamise kaudu kirjastajate ja tellijate kaela (nood seda kanda ei jaksa). Kui võimule tulevad teised, on ühekordne tuluraha kulutatud, edasine kulukoorem jääb aga konkurentidele, keda saab opositsioonis olles pidevalt kiusata, et „ei saa hakkama, ei suuda rahvast teenida“. Lihtne.

Jutt on siiani olnud vaid kojukande doteerimisest hajaasustuspiirkondades ehk maal. Tähtis regionaalpoliitika, sest maapiirkondades on paberlehe tellijaid-ostjaid hinnanguliselt 100 000. Nagu julmalt märkis Urve Tiidus majanduskomisjonis, on tema hinnangul „tegemist ajas hääbuva nähtusega. Võib eeldada, et 10–15 aasta perspektiivis kaotab see küsimus suuresti oma aktuaalsuse, kuna alates 1990. aastatest sündinud põlvkonnad on harjunud digilahenduste kasutamisega ega kasuta enam trükimeediat samal määral.“ Ka teised on levitanud legendi, et paberlehtede lugejad on enamasti vanuses 60–85 aastat ja surevad varsti ära, mis päästab riigi ka kojukande doteerimisvajadusest maal.

Seejuures ei räägita midagi sellest, et suurem osa paberlehtede tellijatest on tööealised inimesed, kes elavad linnades. Kunagi korraldati kojukannet seal konkurentsi tingimustes: nii Eesti Post kui ka Express Post olid seda tehes kahjumis, kuid konkurentsi­amet keelas nende ühinemise enam kui kümnendi põhjendusega, et tekib kontrollimatu monopol. 2023. aastal lõpetas Express Post kasvava kahjumi tõttu teenuse osutamise. Kas nii sündinud riigimonopolile oli kojukanne seepeale linnades kasumlik? Pole kuulda olnud. Erastamisjärgse eramonopoli vastus küsimusele on ka ette selge: raamatupidamislikult mitte iial. Ka see teenus kahandatakse kõigepealt paarile kandepäevale nädalas ja siis kaotatakse, kui riigi dotatsiooni peale ei tule.

Eriti piinlik on kuulda elukaugeid väiteid, justkui laheneks meediaette­võtete ja postimonopoli vahel kojukande hinna küsimus läbirääkimistel ja kokku­leppel. See peab vett sama palju kui seisukoht, et korteriühistud räägivad veemonopoliga igal aastal võrdse partnerina läbi torust tuleva joogivee hinna.

Kui riigivõim kord juba salamisi on otsustanud, et paberajakirjandusel ei ole tulevikku, sest seda võib küll trükkida, kuid ei ole võimalik levitada, siis oleks aus nii ka öelda ja pakkuda välja lahendused nn õiglaseks üleminekuks. Nagu ajakirjanduse esindajad on riigikogus selgitamas käinud, võib paberlehe hoolimatu tapmine tekitada piirkonniti uudiskõrbe ja sedakaudu julgeolekuohu. Kas tõesti ei ole ühtki viisi, kuidas hoida digipädevuses mahajäänuid eesti inforuumis ning kindlustada neile juurdepääs kvaliteetsele ajakirjandusele, ja ainus lootus on, et nad ajapikku ära surevad? Kurat, vene vähemuse nunnutaval aitamisel ja eesti inforuumi toomisel raha ei loeta ja pillutakse süüdimatult miljoneid. Kas on palju palutud, et põlisrahva elulisteks vajadusteks jaguks kui ka mitte palju raha, siis natukenegi tähelepanu ja mõistmist?

PS. Nädalalehe operatiivsusnõude seisu­kohalt oleks pidanud siin ilmuma hinnang kunstnike liitu tabanud tragöödiale. Aga pole midagi hinnata ega mõtet juba teada fakte üle korrates targutada. On ainult palve mõista ning olla hädasolija ja ohvriga solidaarne, aidata, kuidas võimalik. Liidu juhid väärivad seda. Kaigastega kooparahvas on niikuinii juba kahjurõõmsas elevuses ega jäta kasutamata oma suurt võimalust näidata moraalset üleolekut, pekstes puruks kõike ilusat, mis silma jääb ja millest aru ei saa.