Miks ei peakski naised üksinda ja omakeskis elama? Iga kord, kui keegi julgeb öelda, et teda on vägistatud, talle on vaimselt või füüsiliselt liiga tehtud, temaga on mitte arvestatud, järgneb mõistmise asemel hukkamõist. Et ilmselt on ta ikka ise süüdi, ise tahtis, vaadaku, kuidas riides käib, milline soeng tal on ja ehk ei ole ülekohtu tegija väärt, et teda kohe tühistama hakataks, muidu on ta ju nii tore ja andekas mees. Enamasti lubavad selliseid väljaütlemisi endale meesterahvad.

Läbi mitme kümnendi on tehtud uuringuid, mis kinnitavad, et vallalised naised on oma eluga rohkem rahul kui vallalised mehed. Naistele tähendab vallalisus iseseisvust, see loob võimalusi enesearenguks ning aega luua tähenduslikke suhteid. On ka uuringuid, mis viitavad, et mida vanemaks üksik naine saab, seda õnnelikum ta on: pole vaja teha majapidamistöid, hoolitseda mehe ja laste eest. Üks põhjus, miks üksikud naised tunnevad end paremini, näib olevat ka sotsiaalne tugivõrgustik, mis naistel on laiem ja mitme­kesisem.

Kuidas seda tugivõrgustikku siis realiseerida, kuidas sellest maksimum võtta?

Üks võimalus on näiteks koos­elamud, inglise keeles co-housing. Skandinaaviast pärit elamismudel on eriline selle poolest, et elanikud elavad küll eraldi eluruumides, aga majas on palju ühiseid üldkasutatavaid ruume, näiteks elutuba, stuudiod, treeninguruumid, töökojad. Eesmärk on ressursside jagamine, naabritevaheline soe läbisaamine ja koostöö.

Hea näide on Suurbritannias asuv kooselamu New Ground, kus elab 26 naist vanuses 58 kuni 94: lesed, lahutatud, vallalised ja paarisuhtes naised. See on esimene omasarnane, kuhu on vanaduspõlve kogunenud kokku veetma just nimelt ja ainult naised. Võib tõesti kõlada nagu feministlik utoopia, kuid ometi on see elamisviis toiminud juba kümme aastat ning seni on sealt lahkunud vaid üks elanik.

Kõik algas sellest, et Maria Brenton soovis leida alternatiivi üksildasele vananemisele ning hakkas uurima Taani ja Hollandi ühise elamise mudeleid. Ta lähtus ideest, et vananemine ei pea tähendama isolatsiooni, hoolde­kodusse kolimist, sõltumist perest või riigist. Eesmärk ei olnud luua uut institutsiooni, hooldeasutust, vaid kogukond, kus igaühel on privaatsus ja omaette olemise võimalus, kuid ühtaegu ka tugi, kui on vaja käia poes, tuua apteegist ravimeid või kellegagi vestelda.

Need 18 aastat ei möödunud kergelt. Tuli leida rahastus, sobiv krunt, koostada planeering ning leida naised, kes tahaks sellisesse kohta kokku kolida.

2016. aastal valmis saanud hoones on 25 korterit, ühiskasutatavad ruumid, ühine aed ja viljapuuaed, külalistuba ning eri otstarbega ruumid ühistegevuseks. New Groundi elamuühistu liikmed rõhutavad, et kunagi pole nende eesmärk olnud meestevastane hoiak, vaid soovitud on luua turvaline ja hinnangu­vaba keskkond, kus vanemas eas elada nii, et ei tunneks ennast üksikuna.

Ühiste mõttetalgute ja töötubadega jõuti ka ruumiprogrammini. Arhitekt Pollard Thomas Edwards andis ideedele ruumilise kuju ning valmis sai hoone, mis soodustab juhuslikke kohtumisi ning õlg õla kõrval toimetamist. Silmas peeti, et elanike liikumisteed ristuks, et korterist avaneksid aknad aia poole, olemas oleks ühine köök ja kogunemisruum.

Vananemine tabab kõiki. Statistika­amet on 2024. aastal avaldanud, et kuigi Eesti rahvaarv on viimased seitse aastat kasvanud, prognoositakse siiski, et 2085. aastaks väheneb rahvastik 167 000 inimese võrra. Vähenemise kõrval rahvastik ka vananeb: inimeste eluiga pikeneb ja vanemaealiste osakaal kasvab. Ameti andmetel on 2050. aastaks iga kolmas Eesti elanik 65aastane või vanem. Ka üksinduses elavate inimeste hulk kasvab. Kuidas toetada väärikat vananemist ning kuidas saab ruum olla toeks, et elukvaliteet ei sõltuks vanusest?

Kirjeldatud kooselamu näide pakub võimalust mõista vananemist kui võimalust, kohta, kus elu pulbitseb, mitte ei hääbu. Ehk on Inglismaa näide vajalik inspiratsioon ja julgustus: hooldekodule või üksinda elamisele on alternatiiv. Õnnelikud eakad naised tulevad kooselamust.