Käes on mai, üks ilusamaid kuid – ja ka eksamite aeg. Kui looduses käib kõik seaduspäraselt, siis haridussüsteemis on see kevad kaasa toonud palju segadust põhikooli lõpueksamitega: sooritamise aeg, eksamilävendi langetamine ühele punktile, järeleksamite tegemise võimaluse kadumine ja taastekkimine, e-eksamite tulemine/mittetulemine.

Põhikooli lõpueksamid tõsteti aprilli juba eelmisel õppeaastal. Õpetajate protesti peale, et õppekavas ette nähtud materjali ei jõua selleks ajaks läbi võtta, soovitati kõrgemalt poolt jätta vähem tähtsad teemad maikuusse. Eesti keele eksamitööde avamisel selgus tõsiasi, et ühes ülesandes tuli võõrnimesid käänata – selle suhteliselt keerulise ülesandega ei saa sageli hakkama ka kõrgharidusega inimesed. Kuigi teema on õppekavas, jätaksin eesti keele õpetajana just selle enne eksamit käsitlemata, kui peaksin tegema valiku, mida õpetada, mida mitte: keskenduksin pigem täheõigekirjale, kokku-lahku­kirjutamisele, kirjavahemärkidele ja algustähtedele. Segadust tekitabki õppetöö jätkumine pärast eksameid. Eksam on ju kokkuvõte põhikoolis õpitust, kuid nüüd peavad eksamiainete õpetajad motiveerima õpilasi õppima pealekauba „vähem tähtsaid teemasid“.

Kui seni tuli põhikooli eksamitel saavutada vähemalt 50% maksimumpunktidest, siis sellest aastast saab põhikooli lõpetada ka siis, kui eksamil on saadud vaid üks punkt. Seejuures kehtib meil sellest õppeaastast õppimiskohustus 18aastaseks saamiseni või kesk- või kutsehariduse omandamiseni. Kuhu läheb noor, kes on küll ametlikult eksami sooritanud, kuid kelle tulemus on jäänud alla 50%? Missugused koolid neid ootavad?

Näiteks matemaatikaeksamil ei saavutanud 50% piiri koguni veerand õpilastest. See ei olnud ootamatu, sest üsna sama on muster olnud ka varem, kuid õpilane sai siis kahe nädala pärast eksami uuesti sooritada. Koolikaugele inimesele võib paista, et kahe nädalaga ei ole võimalik eksamimaterjali omandada, kuid näiteks ülikoolis me nii ei arva: iga üliõpilane võib eksami ebaõnnestumise korral eksami uuesti sooritada ja kui seegi ebaõnnestub, siis pakutakse võimalust ainekursus järgmisel aastal uuesti läbida. Põhikooliõpilasele aga uuesti tegemist ei võimaldata. Siiski, ka haridusministeerium muutis meelt: võimaldatakse küll, aga alles järgmisel aastal, kui õpilane on läbinud ettevalmistava õppe.

Kes on aga õieti n-ö läbikukkujate seas? Kui palju on toevajadusega õpilasi, kui palju neid, kes lihtsalt ei käi koolis või ei viitsi õppida, ja kui paljud ei tulnud eksamiärevusega toime? Igaüht tuleks vaadata eraldi. Kui 50%st on jäänud puudu mõni punkt, siis piisab tõesti paarinädalasest kordamisest. Üks punkt võib olla ka protest süsteemi vastu.

Nagu praegusest segadusest oleks veel vähe – lahtine on ka tulevik. Kas ja millal tulevad e-eksamid? Ühel päeval räägitakse üht ja teisel päeval teist. Kui olin rohkem kui viisteist aastat tagasi gümnaasiumi eesti keele riigieksami arendusrühmas, oli asi selge: õpilane peab teadma kooliastme alguses, kuidas ta kooliastme lõpetab. Praegu tehakse aga muudatusi lausa kooliaasta sees, nii et tänavu põhikooli III astmes alustavad õpilased ei tea, kuidas nad põhikooli lõpetavad. E-eksamitest on räägitud juba kaua, kuid eri põhjustel on need edasi lükkunud. Kui märtsi lõpus oli teada, et esimesed e-eksamid tulevad põhikoolis 2027. aasta kevadel eesti keeles, eesti keeles teise keelena ja inglise keeles¹, siis maikuu tõi teate, et eesti keele e-eksamit siiski ei tule, kuna tekkinud on mugavusprobleemid (lugemistekst ei mahu ekraanile ja õpilane peab teksti edasi-tagasi kerima)². Et seesugune ekraanikuva võib tulemust mõjutada, ei olnud muidugi keegi mõelnud. Üleüldse ei ole tehtud meil suuremahulisi uuringuid, et näha, kuidas mõjutavad e-eksamid õpilaste kirjutamisoskust või arvutiga vestlemine suhtlemisoskust.

Seega: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.