
Tõenäoliselt on Albert Gulk Eesti kunstnike seas üks kõige põhjalikumalt ja süvenenumalt oma meediumi läbi töötanud autor, selle olemuse välja peilinud ja piirid selgeks teinud.

Väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just nii just sel seinal ripub?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.

Metamorfoosi teema oli kunstnikele tänavu pigem algimpulss, millest lähtudes olid kõik autorid ise suunas liduma pannud.

Tööd, mille tegijad soovivad tehnoloogilistelt alustelt tehnoloogilist maailma kritiseerida, laveerivad alati kahe kuristiku vahel.

Kunstnik tahab kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud – muuta ta vaatajast vaadatuks.


Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.

Ron Verlini kontseptuaalset moodi kaasaegse kunsti meetodina kasutav installatsioon on vääramatult inspireeritud fantastilistest pilkudest teispoolsusse.

„Libe tee“ on tumemeelne, valulik ja poeetiline näitus, mis mängib väga elegantselt publiku usaldusega.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.