
Pildi ja inimese vastasseisu põhjustab tõik, et pildistamine on osutunud iseäranis heaks meediumiks inimese näo kujutamisel – portree kui ainulaadse üksikisiku kujutis on fotograafias jõudnud teatava apoteoosini.

Need portreed anonüümsetest naismodellidest on kui maskid Pärsimäele endale, tema viis iseenda individuaalsusest pääseda.

Tõenäoliselt on Albert Gulk Eesti kunstnike seas üks kõige põhjalikumalt ja süvenenumalt oma meediumi läbi töötanud autor, selle olemuse välja peilinud ja piirid selgeks teinud.

Väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just nii just sel seinal ripub?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.

Metamorfoosi teema oli kunstnikele tänavu pigem algimpulss, millest lähtudes olid kõik autorid ise suunas liduma pannud.

Tööd, mille tegijad soovivad tehnoloogilistelt alustelt tehnoloogilist maailma kritiseerida, laveerivad alati kahe kuristiku vahel.

Kunstnik tahab kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud – muuta ta vaatajast vaadatuks.


Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.