$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Tarvo Varrese praegu Arsi projektiruumis avatud väljapanek „Vahetult enne …“ on ehk kunstniku seni mahukaim isikunäitus – võib-olla isegi veidi liiga suur amps.
Merike Estna tekitab kiht kihi haaval visuaalse tagala, millesse ekslev pilk rahulolevalt suubub. Ta balansseerib alati kusagil intuitsiooni ja kalkuleerituse hajusail piirimail.
Näitus „Igavesti õites“ on esmatasandil haaratav paarikümne minutiga, kuid tahab tegelikult pikemat settimist.
Proosa asemel on transavangardistliku teose mudeliks luule, askeesi asemel nauding, koonerdamise asemel barokne küllastatus, ratsionaalsuse asemel metafüüsika.
Keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti.
Helsingi biennaalist õhkub aktivismihõngulistest teostest hoolimata nooremale kunstile iseloomulikku muinasjutulisust ja teaduspõhisust miksivat meelsust.
Vaatamata rõhutatud lahtiütlemispüüdele traumaatilisest idast, näib Tanel Rander tegelevat trauma sümboliseerimisega korduses.
Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval tundub Inta Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.
Fotografiska projektis on Andres Serrano sidunud rassigenotsiidi julmad jäädvustused koloniaalkaupade grotesksevõitu reklaamiesteetikaga.
Kunstirahvas seisab punamonumentide mahavõtmise kampaanias lõhkise küna ees suuresti kunstiteadlaste tegemata töö pärast.
Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium oli näitus, etendus, osalusrituaal, mõistatusmäng ja iselaadne katkendlik lugu, mille puhul oli eelkõige tähtis küsimus „kuidas?“.
Iga element Daniel Kötteri loodud tervikus, iga kujundiks kerkinud dokumendifragment freesib meie tegelikkustaju aspekte eri nurga alt, moodustades vaat et hõlmamatu, ent ometi ahistava terviku.
Aleksander Metsamärdi performance’i puhul teatraliseeruvad ühekorraga kaks justkui vastandlikku troopi: mõttetu töö kummastav pühaduseoreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus.
Enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa.
Tanja Muravskaja osalusprojekt mõjub praeguses olukorras palju programmilisemana ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et ta oskab ühiskonnas olulist esile tuua.
„Eesti lugude“ sarjast linastunud portreefilm kunstnik Edith Karlsonist vaigistab parimas loomevungis keskmise põlvkonna kunstnike tegemiste jäädvustamise defitsiiti.
Corina L. Apostol on hoidunud viimase viie-kuue aasta kunstipildis domineerima kippunud üheplaanilisest düstoopiaõhustikust ja andnud kunstile võimaluse maailma asjades kaasa rääkida.
Konrad Mäest rääkivas dokumentaalfilmis on nii pildis kui ka kommentaarides jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele.
Jevgeni Zolotko suvistel näitustel on loomingulised impulsid sulandunud hübriidautorsusse, kus kollektiivne 1 + 1 annab kokku midagi enamat kui kaks.
Sigrid Viiru loodud keskkond on pisut rohkem või pisut vähem kui näitus, mis assotsieerub tarbijaühiskonnale tüüpiliste transiittsoonidega.
Reimo Võsa-Tangsoo astus väljendi „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ kontrollimise kõrval dialoogi tehisintelligentsi võimega tõlkida vastastikku pildilist ja verbaalset.
Kirill Tulini kuraatoriprojektist ja Priit Pääsukese filmist jääb õhku küsimus: kas ja kuidas saab tootlikkuse tsüklist mõttekalt välja astuda?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.