
EKA tudengitel leidub haaret ja andekust ning küllaga ambitsioonikaid, vaimselt või emotsionaalselt kõnekaid ideid ja projekte.

Kuivõrd osa ja terviku vahelise suhe on „Lahtivõetud vaates“ üks läbiv teema, muutub ka näituse enda terviklikkus paeluvaks küsimuseks.


Tähenduse tasandil avaneb Katariin Mudisti oivalisel näitusel väikeste märkamatute asjade võlu inimese igapäevases ja argises tajuruumis.

Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ka õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokkupanekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav?

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.


Krõõt Kukru näitusel „Elutuba“ tundub kõik ilus ja helge, kuid selle kõige all peituks nagu mingisugune oht, mis ei ilmuta end ka siis, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida.

Kunstnike maale silmitsedes võib hakata tajuma tühimike, lünkade ja ellipsite kohalolu.

„Morfogeneesi“ näitust kandiski peamiselt liminaalsuse tunnetus – väljapanek kui vaheala, milles toimub moondumine, ühinemine, brunolatourilik hübridiseerumine.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.