Martin Heidegger kirjutab oma essees „Maailmapildi aeg” moodsa teaduse tunnusjoontest: „Õpetlane kaob. Ta vahetatakse välja uurija vastu, kes on seotud uurimisprojektiga. See ja mitte hoolitsus harituse eest annab tema tööle värske ilme. Uurija ei vaja enam koduraamatukogu. Ta on hoopiski pidevalt teel. Ta arutleb konverentsidel, täiendab ennast kongressidel. Ta seob ennast kirjastajate tellimustega. Need määravad nüüd, milliseid raamatuid tuleb kirjutada.“[1] Heideggeri diagnoos on kuidagi tuttav: teadlaste orienteerumine uurimisprojektidele ja ajamahukad…
Ei lähe vist mööda päevagi, kui ei oleks vaja midagi guugeldada – sellega kaasnevad aga kohustuslikud reklaamid. Ühel päeval juhtus selleks olema kinnisvaraportaali reklaam, kus pakuti müügiks korterit majas, kus elan. Uudishimuliku inimesena asusin kohe uurima, millise korteriga tegu, ja edasi laiendasin huvi lähikonnas müügil korterite vastu. Enam-vähem või täpselt sama planeeringuga korterite pilte vaadates hakkas silma, et kõik need on kuidagi ruumikamad ja rohkem on vaba pinda. Ja siis…
On inimesi, kellel pole kodus ühtki raamatut. See näitab iseloomu! Ma ei tea, kas neid lõpuni mõistan, aga austan kindlasti. Üks on seejuures väga tõenäoline: kui pole raamatuid, siis ilmselt pole ka raamaturiiulit. Elementaarne, eks ole.
Unistus tühjast riiulist tundub küll pigem utoopia, mille poole püüab kogu elu liikuda iga kirjandushuviline. Kui juba anda sõrm ja osta koju esimene raamat, siis annad ka käe: tuleb teine, kolmas, kümnes, sajas teos, kuni…
Kui öeldakse „raamaturiiul“, meenuvad mulle lookas ja täistuubitud raamaturiiulid kodus, aga ka vanavanemate ja vanavanavanemate juures. Raamatuid oli kõikjal nõnda palju, et neid tuli panna raamaturiiulisse kahte ritta: üks tahapoole, teine ettepoole. Oli see parim lahendus? Vaevalt, sest ega õigel ajal tagaotsitavat raamatut üles leidnud. Raamatud on meie peres olnud pühad, neid ei jäeta laokile – kui loed raamatu ära, pane see tagasi riiulisse.
Armastasin lapsena lugeda. Raamatud täitsid mu pea…
Liialdamata võib öelda, et olen raamaturiiulite vahel üles kasvanud – raamatukoguhoidja lapsena ei oska elu raamatu-uputuseta hästi ettegi kujutada. Raamaturiiulid loovad pidepunkti hüplikus argipäevas ja ka teatava turvatunde, sest n + 1 mentaalset seiklust, uut ideed ja seltskonda on alati käeulatuses. Tunnistan, et külas käies on raamaturiiuli olemasolu üks esimesi asju, mida uurin ja selle puudumist kipun kuidagi ebasoodsalt tõlgendama, kuigi olen pidanud end korrale kutsuma – mentaalsed seiklused võivad…
Avastasin üllatusega, et eelmisel aastal loetust on mind enim jäänud saatma kaks teost, mida mu enese raamaturiiulis tegelikult polegi.
Esimese neist, Sven Mikseri „Vareda“, laenasin emalt ja selle lugemiseks kulus napilt paar õhtut, ent teose kohalolek mu meelelaotuses püsib siiani. „Vareda“ on kõige paremas mõttes nii üdini kohalik, et selline lugu saabki sündida ainult siin ja ainult eestlase sulest. Jah, lisaks paljudele teistele tundsin ka mina Sven Mikseri fiktsionaalsena kirjutatus…
Ei saa öelda, et oleksin alati olnud suur raamatuneelaja või sportlik lugeja, pigem hoolas varuja – ja nii on riiulipind kogu aeg defitsiidis. Loen rahulikus tempos, mitte kuigi korrapäraselt. Sellepärast on mul alati ootel paras virn hõrku valikut, ainuüksi selle nägemine tekitab teatavat rahulolu.
Külas skaneerin raamaturiiulid silmaga alati sundimatult üle. Enamasti pole see ülekureeritud, vaid pigem praktiline ja tihe isiklike eelistuste alusel moodustunud kooslus, mis annab hea sissevaate võõrustaja maailma…
Lasnamäe kodus, kus elasin nelikümmend aastat, oli suure toa terve sein raamaturiiul. Maast laeni. Ei mäletagi tuba ilma riiulita, kuigi tean, et riiuli valmistas ja paigaldas kuldsete kätega tädimees Evald. Kui külla tuli me peresõber Soomest, imearmas vanaproua Maiju, küsis ta alati kahte asja: „Mitu meetrit siin raamatuid on?“ ja „Kas sa oled kõik need raamatud läbi lugenud?!“.
Kolisin paar aastat tagasi ja see toimus natuke nagu unes. Eriti raske oli…
Miks on vaja majandusraamatuid, kui majandusanalüütilise lähenemise, kõigi tulude ja kulude tasakaalustatud kalkuleerimise asemel on praktikas otsustamise aluseks kõhutunne, kisamisvõistlused, arusaamine, et money talks, finantsarvestus (ei võeta arvesse mitteturulisi väärtusi, nagu aeg, keskkond, kindlustunne) ja muu selline? Kui seda üldjuhul isegi majandusvaldkonnas ei rakendata, nagu võis näha kiire intressimäärade tõstmise aegu, kui ei selgitatud välja, kas („pudelikaelte“) inflatsiooni selline ravi pole haigusest hullem. Raha kallinemine tähendab ju investeeringute vähenemist, mistõttu…
Raamaturiiul on omal kombel inimese elutee kaardistaja. Selle korrastatud, ent vahel ka korrastamata või suisa lõpuni täitmata ridadest vaatavad vastu tema mõtted, unistused ja väärtushinnangud – nii need, mis olid, kui ka need, mis teda praegu juhivad. Vahel ilmuvad raamatud inimese ellu õigel hetkel, peegeldades midagi, mida ta ei ole iseendale veel teadvustanud. Kas see on juhus? Või valivad raamatud inimese?
Teatriteadlane Marika Rink, minu kunagine lavakõne õpetaja Otsa koolis, sõnastas…
Raamaturiiul on tarbeese, mööblitükk, millest sõltub inimese saatuse juures kõige rohkem, sellega võistelda võib ehk ainult söögilaud. Tähtis pole muidugi mitte mööbliese ise, vaid see, mis on riiulil või laual. Elus püsimiseks peame sööma nagu kõik loomad, inimesena elamiseks peame aga olema ka targad – homines sapientes. Esimest võimaldab mitmekesise valikuga söögilaud, teist hästi korraldatud sisuga raamaturiiul. See käib nii üksikisiku kui ka terve rahva kohta.
Meie võisime oma esimese eestikeelse raamatu riiulisse…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Joonas HellermaSillerkiil / CC4 / Wikimedia Commons
Äli-Ann Klooren, muusikateadlaneErakogu
Kaspar Viilup, filmiajakirjanikErakogu
Signe Ivask, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadurMarek Mackových
Maarin EktermannErakogu
Katri SmittErakogu
Kai LobjakasRene Suurkaev
Pille-Riin PurjeErakogu
Raivo SoosaarErakogu
Annika LõhmusErakogu
Toomas KihoAkadeemia