Kui teised õpilased lugesid gümnaasiumis päris raamatuid, siis minule ulatas õpetaja alati pildiraamatu. Polnud suurem asi lugeja. Ma ei ole raamatuarmastaja. Vahel tundub, et lausa vihkan neid. Nagu teatritki. Iga uus raamat on raskus. Olgu peale, peab lugema. Avan järjekordse raamatu, kuhu on keeruline sisse pääseda. Keel on totakalt ilutsev, laused liiga pikad ja teema ei puuduta. Mina ikka loen. Loen edasi. Pean lugema. Pean iga raamatu lugema lõpuni. Mitte…
Minu suhe raamaturiiulitega on alati vastuokslik. Klassikalised riiulid, mitmekorruselised nagu Lasnamäe majad on küll väga kasulikud, aga millegipärast suhtun neisse alati kerge skepsisega. Asi on nimelt selles, et kui ma sinna mõne raamatu asetan, läheb peaaegu alati nii, et ma unustan selle kohe ära.
Värskelt ostetud raamatuid ei pane ma kunagi raamaturiiulisse, vaid jätan kuhugi käeulatusse. Loen enamasti diivanikesel lesides ja mul on seal kõrval mõned pisemad riiulid, aga isegi need…
Üks hästi kirjutatud raamat tabab hinge ja võib mõtted segi raputada. Tihti ei mõtestata raamatukujundust, fondi- või paberivalikut selle kogemuse osana. Meeleliste aistingutega avab raamat end sõnadest varem, vajutab lõhna, tekstuuri ja värvidega tajule templi.
Lapsepõlvest mäletangi ehk sõnadest rohkem tunnet, mida raamat füüsilise objektina kandis. Kergelt kolletunud ,,Seiklusjutte…” vanaema riiulis mõjus pehmete, kehva kvaliteediga lehtedega koduselt, sealsamas kõrval seisis tumesinine A. H. Tammsaare oma sünguses. Kodus sattus teinekord ette mõni…
Olen nelja-aastane ja minu kodu elutoa laua ümber on laeni ulatuvad toekad raamaturiiulid. Need pole veel pungil ja peale raamatute mahub sinna muudki. Ronin peitusemängu ajal laua peale ja poen sealt riiulile. See hoiab mind hellalt ja kellelgi ei tule pähe mind nii kõrgelt otsida. Kui ma poleks praeguseks nii suureks kasvanud, siis peidaksin end teinekordki selle rüppe.
Olen nelja ja poole aastane ja kuigi ma ei oska veel hästi lugeda,…
Mida aeg edasi, seda väiksem on mu kirg raamatuid omada. Olen tasapisi taipama hakanud, et raamat on materiaalne asi, mis võtab ruumi, ning et õigupoolest on mõtet kodus riiulis hoida ainult neid raamatuid, mida elu jooksul mitu korda loetakse. Nõnda olen end viimasel ajal tabanud ostmas eelkõige neid teoseid, mida olen juba lugenud või mille kohta tean, et loen neid elu jooksul rohkem kui korra.
Ent samal ajal on toimima hakanud…
2022. aasta 24. veebruaril paiskas Ukraina-Vene sõja eskalatsioon mu senise elu pea peale. Vaatasin uudiseid kord tunnis, olin ärevuses ja kurb. Tahtsin väga ukrainlasi aidata, ent ei teadnud, kuidas seda teha. Üliõpilasena ei olnud mul raha, mida annetada, aga mul oli aega, energiat ja raamatuid, mida ma enam oma raamaturiiulis hoida ei tahtnud.
Facebooki algoritmid ei olnud siis veel nii hullusti alla käinud, niisiis avasin oma seinal raamatupoe ja panin raamatud…
Ma olen 46aastane paks tammeriiul, kelle „nahal“ on kriimud nii Nõukogude kriidist kui ka uue aja digilöökidest. Kui mind 1979. aastal siia ilma loodi, olid mu esimesed „lapsed“ punased nagu pioneerirätt, teised aga eestlasele omaselt looduseusku – „ENSV kalad“. Kosmoseusku läksin koos „Totuga Kuul“. Kaheksakümnendate lõpus aga muutusin salapäraseks – mu „rindkeresse“ (keskriiulile) ilmusid esimesed krimkad ja ulmekad „Mirabilia“ sarjast. Veel ööselgi vaatasin huviga, kuidas taskulambi valgel teki all minust…
Kolimise järel vajasin teise asjana raamaturiiulit. Esimene oli suur kapp plakatikogu jaoks. Raamatud peavad olema võimalikult nähtaval ja hõlpsasti leitavad. Seetõttu asuvad luuleraamatud ja eesti proosa esikus. Muu proosa on keelte kaupa tähestikulises järjekorras. Ärgu jumala eest arvatagu, et süsteem on kindel! Ma lihtsalt püüdlen korra poole. Kirjandusteadus, sotsiaalteadused ja kunst on omaette. Üks erand on kah: eraldi hoian kõiki Ilmar Laabaniga seotud trükiseid mis tahes keeles.
Kas paberil raamatuid on…
Raamaturiiul ei ole lihtsalt mööbliese. Kaugeltki mitte. Ta pole ka passiivne panipaik ega muuseum, kus kõik on korrektselt sildistatud ja tolmuvaba. Ei! Raamaturiiul, vähemalt see, mis minu toas asub, on elus organism, džungel, kus valitseb küll mingisugune kord, aga see kord ei allu mingilgi viisil inimese tahtmisele. Seal valitseb metsikus, mille seaduspärad tuleb alles avastada ning alles seejärel saab raamaturiiuli taltsutada filosoofia, huumori ja kerge resignatsiooniga. Nagu teadlasele kohane.
Aja jooksul…
Kui rääkisin emale, et kirjutan Sirbi viimase külje riiuliveergu, palus ta seda kuulnuna mul ikka kõigile öelda, et mul on ikkagi päris raamatuid ka. Seega: mul on paberraamatuid ka, aga need ei ole nii huvitavad. Mu raamaturiiul on teiste inimeste riiulitega üsna sarnane. Seal on pooleks teoreetilist ja aimekirjandust, samuti ilukirjandust: väheke luulet, keskmisest rohkem ulmet. Organiseeritud on see suhteliselt suvaliselt ning umbes pooles ulatuses on riiuli sisu üldse kuskile…
Üks viis kogukonda luua on teha seda raamatute kaudu. Olen katsetanud mitmete raamatuklubide liikmeks olemist: ühes veetsin aastaid, teistest olen vaid paaril korral osa võtnud ning nüüd olen jälle ühe õnnestunud koosluse liige. Aegamööda olen selgitanud välja, mis teeb mulle raamatuklubi koduseks ja hästi toimivaks ning loodan, et sellest subjektiivsest juhendist on abi mõnele lugemishuvilisele, kes pole endale veel seda õiget kollektiivi leidnud, kuid otsib ja katsetab, üksi ja seltsis,…
On selge, et iga raamatuarmastaja tunneb täielikku õndsust omaenda riiulite vahel, kus marjulepajõelikult raamatud n-ö tõmbavad. Me teame, et peame oskama rääkida ka raamatutest, mida me ei ole lugenud. Teine lugu on seista oma armsa sõbra Tartu kodu riiuli ees ja märgata seal kombinatsioone, kus küljekuti on Vahing ja Unt, Márquez ja Borges, Kanaaride ja Andaluusia reisiraamatud. Sellise riiuli ees seismine ja kaanepealkirjade uurimine pakub sügavat naudingut. Riiulist selguvad ühised…
Martin Heidegger kirjutab oma essees „Maailmapildi aeg” moodsa teaduse tunnusjoontest: „Õpetlane kaob. Ta vahetatakse välja uurija vastu, kes on seotud uurimisprojektiga. See ja mitte hoolitsus harituse eest annab tema tööle värske ilme. Uurija ei vaja enam koduraamatukogu. Ta on hoopiski pidevalt teel. Ta arutleb konverentsidel, täiendab ennast kongressidel. Ta seob ennast kirjastajate tellimustega. Need määravad nüüd, milliseid raamatuid tuleb kirjutada.“[1] Heideggeri diagnoos on kuidagi tuttav: teadlaste orienteerumine uurimisprojektidele ja ajamahukad…
Ei lähe vist mööda päevagi, kui ei oleks vaja midagi guugeldada – sellega kaasnevad aga kohustuslikud reklaamid. Ühel päeval juhtus selleks olema kinnisvaraportaali reklaam, kus pakuti müügiks korterit majas, kus elan. Uudishimuliku inimesena asusin kohe uurima, millise korteriga tegu, ja edasi laiendasin huvi lähikonnas müügil korterite vastu. Enam-vähem või täpselt sama planeeringuga korterite pilte vaadates hakkas silma, et kõik need on kuidagi ruumikamad ja rohkem on vaba pinda. Ja siis…
On inimesi, kellel pole kodus ühtki raamatut. See näitab iseloomu! Ma ei tea, kas neid lõpuni mõistan, aga austan kindlasti. Üks on seejuures väga tõenäoline: kui pole raamatuid, siis ilmselt pole ka raamaturiiulit. Elementaarne, eks ole.
Unistus tühjast riiulist tundub küll pigem utoopia, mille poole püüab kogu elu liikuda iga kirjandushuviline. Kui juba anda sõrm ja osta koju esimene raamat, siis annad ka käe: tuleb teine, kolmas, kümnes, sajas teos, kuni…
Kui öeldakse „raamaturiiul“, meenuvad mulle lookas ja täistuubitud raamaturiiulid kodus, aga ka vanavanemate ja vanavanavanemate juures. Raamatuid oli kõikjal nõnda palju, et neid tuli panna raamaturiiulisse kahte ritta: üks tahapoole, teine ettepoole. Oli see parim lahendus? Vaevalt, sest ega õigel ajal tagaotsitavat raamatut üles leidnud. Raamatud on meie peres olnud pühad, neid ei jäeta laokile – kui loed raamatu ära, pane see tagasi riiulisse.
Armastasin lapsena lugeda. Raamatud täitsid mu pea…
Liialdamata võib öelda, et olen raamaturiiulite vahel üles kasvanud – raamatukoguhoidja lapsena ei oska elu raamatu-uputuseta hästi ettegi kujutada. Raamaturiiulid loovad pidepunkti hüplikus argipäevas ja ka teatava turvatunde, sest n + 1 mentaalset seiklust, uut ideed ja seltskonda on alati käeulatuses. Tunnistan, et külas käies on raamaturiiuli olemasolu üks esimesi asju, mida uurin ja selle puudumist kipun kuidagi ebasoodsalt tõlgendama, kuigi olen pidanud end korrale kutsuma – mentaalsed seiklused võivad…
Avastasin üllatusega, et eelmisel aastal loetust on mind enim jäänud saatma kaks teost, mida mu enese raamaturiiulis tegelikult polegi.
Esimese neist, Sven Mikseri „Vareda“, laenasin emalt ja selle lugemiseks kulus napilt paar õhtut, ent teose kohalolek mu meelelaotuses püsib siiani. „Vareda“ on kõige paremas mõttes nii üdini kohalik, et selline lugu saabki sündida ainult siin ja ainult eestlase sulest. Jah, lisaks paljudele teistele tundsin ka mina Sven Mikseri fiktsionaalsena kirjutatus…
Ei saa öelda, et oleksin alati olnud suur raamatuneelaja või sportlik lugeja, pigem hoolas varuja – ja nii on riiulipind kogu aeg defitsiidis. Loen rahulikus tempos, mitte kuigi korrapäraselt. Sellepärast on mul alati ootel paras virn hõrku valikut, ainuüksi selle nägemine tekitab teatavat rahulolu.
Külas skaneerin raamaturiiulid silmaga alati sundimatult üle. Enamasti pole see ülekureeritud, vaid pigem praktiline ja tihe isiklike eelistuste alusel moodustunud kooslus, mis annab hea sissevaate võõrustaja maailma…
Lasnamäe kodus, kus elasin nelikümmend aastat, oli suure toa terve sein raamaturiiul. Maast laeni. Ei mäletagi tuba ilma riiulita, kuigi tean, et riiuli valmistas ja paigaldas kuldsete kätega tädimees Evald. Kui külla tuli me peresõber Soomest, imearmas vanaproua Maiju, küsis ta alati kahte asja: „Mitu meetrit siin raamatuid on?“ ja „Kas sa oled kõik need raamatud läbi lugenud?!“.
Kolisin paar aastat tagasi ja see toimus natuke nagu unes. Eriti raske oli…
Miks on vaja majandusraamatuid, kui majandusanalüütilise lähenemise, kõigi tulude ja kulude tasakaalustatud kalkuleerimise asemel on praktikas otsustamise aluseks kõhutunne, kisamisvõistlused, arusaamine, et money talks, finantsarvestus (ei võeta arvesse mitteturulisi väärtusi, nagu aeg, keskkond, kindlustunne) ja muu selline? Kui seda üldjuhul isegi majandusvaldkonnas ei rakendata, nagu võis näha kiire intressimäärade tõstmise aegu, kui ei selgitatud välja, kas („pudelikaelte“) inflatsiooni selline ravi pole haigusest hullem. Raha kallinemine tähendab ju investeeringute vähenemist, mistõttu…
Raamaturiiul on omal kombel inimese elutee kaardistaja. Selle korrastatud, ent vahel ka korrastamata või suisa lõpuni täitmata ridadest vaatavad vastu tema mõtted, unistused ja väärtushinnangud – nii need, mis olid, kui ka need, mis teda praegu juhivad. Vahel ilmuvad raamatud inimese ellu õigel hetkel, peegeldades midagi, mida ta ei ole iseendale veel teadvustanud. Kas see on juhus? Või valivad raamatud inimese?
Teatriteadlane Marika Rink, minu kunagine lavakõne õpetaja Otsa koolis, sõnastas…
Raamaturiiul on tarbeese, mööblitükk, millest sõltub inimese saatuse juures kõige rohkem, sellega võistelda võib ehk ainult söögilaud. Tähtis pole muidugi mitte mööbliese ise, vaid see, mis on riiulil või laual. Elus püsimiseks peame sööma nagu kõik loomad, inimesena elamiseks peame aga olema ka targad – homines sapientes. Esimest võimaldab mitmekesise valikuga söögilaud, teist hästi korraldatud sisuga raamaturiiul. See käib nii üksikisiku kui ka terve rahva kohta.
Meie võisime oma esimese eestikeelse raamatu riiulisse…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
KAJA KANN, koreograafAlissa Šnaider
Ott Kagovere, EKA graafilise disaini osakonna juhatajaErakogu
Villem Saar, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute tudengErakogu
Säde Einasto, Heino Elleri muusikakooli õpilaneErakogu
Vilja KiislerAnu Hammer
Isabel Jezierska, kultuurikriitikErakogu
Jaanis Valk, dokumentalist ja ühiskonnaõpetuse õpetajaErik Norkroos
Jaan Malin on kirjanik ja kunstnikKris Moor
Kurmo Konsa, Pallase professor, kes uurib raamaturiiuleidErakogu
Hans Alla, kunstiteadlaneAnnika Haas
Lisanna Lajal, tantsukriitikLaila Kaasik
Kerttu Palginõmm, kunstiajaloolane, Tartu ülikooli spetsialist projektis „Colour4CRAFTS“Uku Peterson
Joonas HellermaSillerkiil / CC4 / Wikimedia Commons
Äli-Ann Klooren, muusikateadlaneErakogu
Kaspar Viilup, filmiajakirjanikErakogu
Signe Ivask, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadurMarek Mackových
Maarin EktermannErakogu
Katri SmittErakogu
Kai LobjakasRene Suurkaev
Pille-Riin PurjeErakogu
Raivo SoosaarErakogu
Annika LõhmusErakogu
Toomas KihoAkadeemia