Andrus Karnau

„Lasteaed“ ilmselt ongi vaatajale, kes armastab väikesi kõnekaid žeste ja detaile ega oota, et nendest kooruks kokkuvõte, mis ütleks kaaluka sõna meie aja musta lae kohta.

Läti teatri ülevaatefestival „Skate“ on ennekõike mõeldud Euroopa festivalide produtsentidele, et nood märkaksid Läti lavastusi ja teatritegijaid, aga vaadata võivad kõik.

Näidendi „Kolmekas ilma Simoneta“ mõte, et gei- ja heteromaailm on omavahel tihedalt põimunud, on lavastuses tagaplaanil.

Kiidjärvel etendatav „Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu.

Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.

„Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama.

„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on Kellerteatri lavastuse tegijad tabanud midagi olulist, pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini.

Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.

Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias festivalil „Skate“ neljal päeval nähtud kaheksat lavastust.

Linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata.

„Karateka ja salasamurai“ konflikt lahvatab kahe mehe, idealisti ja salamisi midagi ootava noore ning kibestunud ja mitte midagi enam lootva vana mehe kohtumisel.

„Meeletu“ võtmemõtteks on tõdemus, et kes ikka vaest inimest tahab vaatama tulla, aga vaat rikka loba tasub tähelepanelikult kuulata.

„Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“: kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib üksteisele järje moodustada ainult teatrivaataja peas.

Ingomar Vihmari ustavus soome müügimehe nüüdseks ligi 40 aastat vanale loole on lavastuse tugevus ja nõrkus.

Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus.

Markus Helmut Ilvese lavastuse tugevaim külg on näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti.

Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.

Rakvere teatri uuslavastus „Di ja Viv ja Rose“ võib küll vormilt olla popmuusikaga segatud jant, ent sisult on tegu kaugelt enamaga.

Subjektiivne jalutuskäik ja tõukerattasõit festivalil „Draama“, kus ennekõike tundmatuga kohtumist otsides jäid teele ka mõned tuntud lavastused.

Algul on see näitemäng andeka arhitekti eneseotsingutest, siis saab sellest noore naise üksinduse lugu, et sumbuda teise vaatuse keskpaigas kriminaallooks.

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Veera Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on dramaturg Urmas Lennuki „Ukuaru“.

Kuskil on nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. Ugala teater hüppas sellest suure varuga üle.