Andrus Karnau

„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on Kellerteatri lavastuse tegijad tabanud midagi olulist, pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini.

Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.

Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias festivalil „Skate“ neljal päeval nähtud kaheksat lavastust.

Linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata.

„Karateka ja salasamurai“ konflikt lahvatab kahe mehe, idealisti ja salamisi midagi ootava noore ning kibestunud ja mitte midagi enam lootva vana mehe kohtumisel.

„Meeletu“ võtmemõtteks on tõdemus, et kes ikka vaest inimest tahab vaatama tulla, aga vaat rikka loba tasub tähelepanelikult kuulata.

„Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“: kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib üksteisele järje moodustada ainult teatrivaataja peas.

Ingomar Vihmari ustavus soome müügimehe nüüdseks ligi 40 aastat vanale loole on lavastuse tugevus ja nõrkus.

Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus.