Andrus Karnau

Markus Helmut Ilvese lavastuse tugevaim külg on näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti.

Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.

Rakvere teatri uuslavastus „Di ja Viv ja Rose“ võib küll vormilt olla popmuusikaga segatud jant, ent sisult on tegu kaugelt enamaga.

Subjektiivne jalutuskäik ja tõukerattasõit festivalil „Draama“, kus ennekõike tundmatuga kohtumist otsides jäid teele ka mõned tuntud lavastused.

Algul on see näitemäng andeka arhitekti eneseotsingutest, siis saab sellest noore naise üksinduse lugu, et sumbuda teise vaatuse keskpaigas kriminaallooks.

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Veera Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on dramaturg Urmas Lennuki „Ukuaru“.

Kuskil on nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. Ugala teater hüppas sellest suure varuga üle.

Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“ on enamat kui romantiline metsavennalugu või päevakajaline hoiatus, et punane terror võib korduda.

„Noore jää“ probleem algab sellest, et tagalava sümbolid ja eeslava argielu ei taha kuidagi kohtuda.

„Solist“ on mõõdult väike, aga sisult selle võrra suurem. Intiimne selle sõna kõige paremas mõttes.