Andrus Karnau

„Viimases vabas suves“ on kõik nii nagu paistab: pahad on pahad, head on head, traditsioonilisest muinasjutust erineb vaid lõpp, sest kurjus võidab headuse.

Lühike lavastus, kahes vaatuses kokku ligi kaks tundi mänguaega, laob näitlejaile tohutu koorma.

„Kõrvaltegelaste“ nelja näitleja mängust on näha, et nad teevad nii, nagu õigeks peavad, lavastaja pole olnud nende rõõmu ja lusti ahistamas.

„Lasteaed“ ilmselt ongi vaatajale, kes armastab väikesi kõnekaid žeste ja detaile ega oota, et nendest kooruks kokkuvõte, mis ütleks kaaluka sõna meie aja musta lae kohta.

Läti teatri ülevaatefestival „Skate“ on ennekõike mõeldud Euroopa festivalide produtsentidele, et nood märkaksid Läti lavastusi ja teatritegijaid, aga vaadata võivad kõik.

Näidendi „Kolmekas ilma Simoneta“ mõte, et gei- ja heteromaailm on omavahel tihedalt põimunud, on lavastuses tagaplaanil.

Kiidjärvel etendatav „Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu.

Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.

„Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama.