Andrus Kivirähk armastab teatrit. Ta tuletab peaaegu igas oma teatritekstis ja lavastuses meelde mõnda ammu igavikku lahkunud näitlejat. Kivirähk ei hooli sellest, et suur osa publikust pole paljudest neist kuulnudki, sest talle on tähtsam mäletada. Nii ka Eesti Draamateatri pööningusaalis mängitavas „Kõrvaltegelastes“, kus peategelane armub omaaegsesse kuulsasse näitlejasse Alfred Sällikusse.
Kiviräha paar viimast teatriteksti, mis ta on ise ka lavastanud (eelkõige pean silmas VAT-teatri „Viimast etendust!“*), tuletavad meelde, et ei jää keegi siia maa peale. Kui värve paksemaks tõmmata, siis võiks arvata, et Kivirähk valmistub surmaks. Nii „Viimase etenduse!“ kui ka „Kõrvaltegelaste“ kangelased vaatavad oma elule tagasi ning küsivad, kas on tehtud ka midagi meenutamisväärset.
„Kõrvaltegelased“ on kirjutatud juubeliks, õigupoolest topeltjuubeliks: nii Harriet Toomperel kui ka Liina Tennosaarel on mais (vastavalt 22. ja 23. mail) ümmargune sünnipäev. Ega juubel olegi mingi selline, et siuh ja lännu, see kestab ikka pikemat aega ja juubelilavastust saab mängida kaua.
Kiviräha pehme trillerdav stiil nakatab kergesti. Tahaks samamoodi sõnadega mängida, jätta endast mulje kui kerglasest sulesepast, kel ometi on sügav põhi. Ilmselt ei tee ma Kivirähale liiga, kui kirjutan, et kirjanikuna on tal iga sõna, silp ja lause mõõdetud, aga lavastajana jätab ta näitlejad üsna omapäi. „Kõrvaltegelaste“ nelja näitleja mängus – nimetatute kõrval Tiit Sukk ja Viire Valdma – ongi näha, et nad teevad nii, nagu õigeks peavad, lavastaja pole olnud nende rõõmu ja lusti ahistamas. „Kõrvaltegelasi“ iseloomustabki näitlejate ühtlustamata stiil: igaüks mängib, nagu torust tuleb. „Viimase etenduse!“ puhul tundsin kogenud näitlejate mängus puudust pooltoonidest, ilmselt keegi ei olnud suunanud neid välja tooma, „Kõrvaltegelastes“ kipub aga erinevuste kakofoonia lavastust lämmatama.
Teine, mis „Kõrvaltegelasi“ vaadates silma torkab, on nakatumine Kiviräha stiilist. Näitlejad püüavad tõlkida tema kirjutamislaadi lavakeelde. Kuidagi teisiti ei oska seletada lavastuse igasse suunda turritavaid otsi ja laval lustivaid näitlejaid. Igaüks neist tabab Kivirähka eri moodi: Harriet Toompere lärmakalt ülepakkuvalt, Tiit Sukk nukrameelse alkohoolikuna, Viire Valdma range lihtsusega koomikuna ning Liina Tennosaare Kivirähk on tükike kultuurilugu põimituna igatsusega igavikulisuse järele. Üks omadus iseloomustab Kivirähka veel: ta muigab inimeste üle heatahtlikult. Eks ta mõnikord pilkab ka, aga „Kõrvaltegelastes“ suhtub inimlikku nõrkusse muhedusega. Viire Valdma pildialbumeisse takerdunud vanatädi tabab minu meelest Kivirähka kõige täpsemalt, aga tean ka teatrivaatajat, kelle meelest just Harriet Toompere on lavastuses nauditavaim.
Juubelilavastust arvustada polegi ehk kohane. Sünnipäevalauas pole viisakas arutada, et kartulisalatis oleks võinud olla vähem sibulat ning tordis suhkrut. „Kõrvaltegelased“ on just täpselt nagu vanaaegne sefiiritort: maitsev, aga liiga magus. Distantsi hoidvat ja emotsioone vaiba alla pühkivat stiili eelistavas tänapäeva teatriilmas on Kiviräha lavastamisstiil kui relikt. Midagi nii otseütlevalt sentimentaalset pole professionaalsel teatrilaval ammu näha olnud.
„Kõrvaltegelaste“ mõte on ülimalt sümpaatne: pakkuda lohutust inimestele, kes pole tulekahju ajal kedagi päästnud ega elu jooksul muudki tähelepanuväärset korda saatnud. Kivirähk ütleb lavalt, et iga inimene leidku oma elus ise üles uhkuseminutid ja ärgu oodaku, et keegi teine nende eest seda teeb. Päris nii lihtsalt vaataja siiski ei pääse, võib aimata, et muudki on veel peidus – kõike pole vaataja ette laotatud.
Teatris jätkub peaosi vähestele näitlejatele. Paljudele teatrikoolist tulnud ja kogu elu näitlemisega leiba teeninud inimestele jääbki kõrvaltegelase roll. Kivirähk kinnitab igatsust surematuse järele ning lohutab neid, kel pole see elus õnneks läinud. Parafraseerides Toomas Pauli: elu võib ka ebaõnnestuda. „Kõrvaltegelased“ ongi kui suur sefiiritordilõik neile, kes arvavad, et nende nähtamatut elu ei mäleta keegi.
* Esietendus 17. XII 2024 Sakala 3 teatrimaja suures saalis. Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Martin Koldits. Mängivad Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa.
