Meelis Oidsalu

Antihedonism paistab trupil olevat vaikimisi tehtud valik, mis põhjendamist ei vaja. Pealiskaudne hedonismikriitika mõjub paratamatult pisut poosetamisena.

Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.

„Tõhususe sümfoonia“ ideed ja ruumifilosoofiline taotlus on huvitavad, aga kohati on raske tuvastada, mis põhjusel kolm K-tähega mõtlejat omavahel kohtusid.

Ühe peo asemel saagu sada ja kümne asemel kõlagu vabariigi sünnipäeval tuhande Eesti autori looming.

Theatrumi lavastuses „Mood“ on Andri Luup narratiivsusest eemaldunud, kasutanud koomiliste sketšidega pikitud vestlusõhtu formaati, aga lõpuni pole see risk end õigustanud.

Ursel Tilga ja Markus Truubi kehastatud tegelaskujud on võtnud endale ülesande ennetada isolatsioonidepressiooni ja sellele järgneda võivat isolatsiooniagressiooni.

„Samad sõnad, teine viis“ tõestab, et ka dokumentaaldramaturgial põhineval lavastusel võib olla vägagi põnev kunstiline vorm ja keel.

Ekspeditsiooni välja toodud „Eikellegi kõrb“ on kohaloluharjutus, meile võõras, rohkem ida teatriga seotud teatrimeetod.

Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks.

„Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult.

Telefonilavastuse „Kuuluvusharjutused“ põhjal saab öelda, et Vabamu tegi vale sammu, aga õiges suunas.

Riia Uue teatri „Ajaloo uurimise komisjon“ on Alvis Hermanise ja ta trupi vaimukas teatraliseeritud essee Läti ühiskonda pikka aega ärevil hoidnud KGB toimikute avalikustamisest.