Matti Maasikas, Rahvas, kes hakkas vastu. Euroopa Liidu suursaadikuna Ukrainas 2019-2023. Konsultant Kaarel Tarand, viited ja faktikontroll Dmitri Gortšakov. Keeleliselt toimetanud Tiina Kuusk. Kaane kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2024. 376 lk.

Enne seda, kui asusin uurima Matti Maasika mälestusteraamatut „Rahvas, kes hakkas vastu“, intrigeeris keegi raamatut lugenud Eesti ametnik mind vestluses kommentaariga, et see on erakordne teos juba seetõttu, et autoril-diplomaadil puuduvat siivas distants kirjeldatud isikute ja asukohamaa suhtes. Tänagi Euroopa välisteenistuses kõrgel kohal jätkav autor kirjeldab tavatult avalikult üsna hiljutisi tutvusi nii Ukraina eliidi kui ka lääne diplomaatilise korpuse seas. Tavakohaselt tegevdiplomaadid teenistuse jätkumise ajal memuaare ei avalda. Erandeid tehakse „peamaja“ (antud juhul Euroopa välisteenistuse) nõusolekul ja siis, kui sellise avalikustamise vastu võiks olla üldisem avalik huvi. 

Maasikas pole ainus suure sõja ajal Ukrainas teeninud Euroopa suursaadik, kes memuaare on üllitanud. Temaga samal ajal Kiievis töötanud Prantsuse saadik Etienne de Poncins (samuti tegevdiplomaat, kes on nüüd suursaadik Poolas) lõi pretsedendi juba 2022. aastal raamatuga „Sõja südames“ („Au coeur de la Guerre“). Mitte-eurooplastest on sel aastal oma memuaarid avaldanud ka hiljutine Jaapani Ukraina suursaadik Matsuda Kuninori, kes nüüdseks küll konsulteerib Ukraina energeetikasektorit, s.t on avaldanud mälestused pärast teenistustest lahkumist.

Nii nagu Maasika teoski, on Prantsuse suursaadiku raamat kirjutatud päeviku laadis, esimeses isikus, kokku on põimitud autori isiklikud läbielamised ja asukohamaa ajalootaust. Tulemuseks on tunnistus olukorra kohta, kus suure algustähega ajalugu teeb pöörde ja diplomaat peab keset sõjakeerist ja suurt murrangut säilitama töövõime ja olema kasulik. „Esimest korda on Ajalugu suure algustähega otse minu ellu tunginud,“ õigustab end Poncins, kelle sõnul oli ta vastutusrikastel ametikohtadel saanud aastate jooksul Ajalugu juba kõrvalt kogeda, isegi proovinud seda taltsutada, kuid „seekord on see teist­sugune, hoopis teist laadi olukord.“

Kuigi Maasikas ei ole seda otseselt sõnastanud, võib ka tema avameelsuse taga tunda sarnast pakitsust. Vene täiemahuline agressioon mõnes mõttes demokratiseeris või avalikustas laiemalt julgeolekupoliitilise arutelu läänes ja (sõjablogijate näol ka Venemaal). Mitte kunagi varem mitte ühegi suure sõja ajal pole avalikkuse ees olnud nii täpset, mitmekülgset ja küllaldast infot ning analüüsi sõjapidamise detailide kohta. Nimetatud memuaare võib pidada julge­olekupoliitilise inforuumi üleüldise demokratiseerumislaine osaks, kuigi diplomaadid on jätkuvalt olnud pigem vait ning selle üle avaldab kahetsust ka Maasikas, kes eessõnas nendib, et „diplomaatiast, eriti Euroopa Liidu omast“ on seni kirjutatud „kurvastavalt vähe“. 

Diplomaatia tähtsuse kuhtumine

Pärast külma sõda võib loetleda mitmeid diplomaatilisi edulugusid. Endine Ühendriikide president Jimmy Carter lendas 1994. aastal erainitsiatiivil Pyong­yangi (tegutsedes sisuliselt mitteametliku eridiplomaadina Põhja-Koreas) kohtuma Kim Il-sŏngiga. Carteri „eradiplomaatia“ tulemusel nõustus Põhja-Korea kohe esialgu külmutama oma plutooniumi tootmise programmi ja naasma läbirääkimiste laua taha. Sündinud kokkulepe lagunes üsna pea laiali, aga eskalatsiooni Korea poolsaarel siiski välditi mõneks ajaks. Richard Holbrooke’i vahendatud Daytoni rahulepe lõpetas 1995. aastal Bosnia sõja. 2005. aastast mäletatakse Martti Ahtisaari Acehi rahulepet Helsingis lõpetamaks 30 aastat kestnud konflikti Indoneesias. Endine ÜRO peasekretär Kofi Annan vahendas edukalt 2008. aastal Keenia kriisi. Oslo ja Havanna kummastava koostöö tulemusena sündis 2016. aastaks Colombia kodusõja rahulepe.

2014. aastast alates on niinimetatud vana kooli lääne diplomaatia sügavas kriisis. Minski lepingud võimestasid kriitikute hinnangul selgelt Venemaad. Endine USA erisaadik Ukrainas Kurt Volker on kirjeldanud neid kui sügavalt vigaseid, ebaselgeid tekste, mis võimaldasid Venemaal eitada oma osalust konfliktis. Joe Bideni „stabiilsuspakti“ kõnelused Putiniga 2021. aastal tegid asja hoopis hullemaks. Nii Lääne rahu- kui heidutusdiplomaatia kuhtusid, taandusid justkui maailmaareenilt sootuks kuni 2022. aastani, mil Euroopa Liit uue hingamise leidis.

Euroopa Liidu saadikul ongi lihtsam viimaste aastate osas avameelne olla, sest Euroopa Liit on selle sõja kangelane Ukraina kõrval. 2023. aasta detsembris avatud Ukraina ja ELi liitumisläbirääkimised on seni peamine tõsiseltvõetav diplomaatiline võit, mis läänel ja Ukrainal ühiselt on õnnestunud ära tuua suures sõjakaoses. 

Arusaadavatel põhjustel pole kogenud diplomaat Maasikas muus osas kuigi kõrgel arvamusel viimaste aastate globaalse diplomaatia seisust või staatusest maailma arengusuuna määramisel, nentides raamatus, et ka ÜRO vahendatud Musta mere viljaveo küsimuse lahendus oli „lõpuks ikkagi sõjaline“, kuivõrd Venemaa lahkus leppest pärast seda, kui Ukraina selle laevastiku Mustalt merelt minema tõrjus. NATO passiivsuse suunas teeb Maasikas looritatud torke, nentides, et kuna allianss ei olnud sõja alates nähtav, tõi see kaasa ukrainlaste toetuse languse organisatsiooni suunal. Vaevalt NATO ametnikud või seal teenivad suursaadikud endale säärast avameelsust lubada saavad.  

Allianss polegi erinevalt Euroopa Liidust suutnud ajaloolise ülesande kõrgusel olla ja teades, kui silutud ja ilustatud on NATO strateegiline kommunikatsioon, pole sealt viimase kolme aasta kohta ilmselt paljastusi loota. Kes see ikka oma kasutust ja initsiatiivitust ühe Euroopa tõsisema sõja ennetamisel-lahendamisel kuulutada tahab, kuigi salamisi ootan pikisilmi hetke, mil Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik võtab sule kätte ja annab sõjaaegsest dünaamikast kohati justkui välja lülitatud NATOsse tagantjärele sissevaate.

Prantsuse saadik Poncins kinnitab oma raamatus sõja eelõhtu kohta sama, mida mainib Maasikaski: et nad õhtustasid viimase juures sõja eelõhtul 23. veebruaril 2022 ühes Saksa saadikuga ning et õhk oli olnud ärevusest paks. Saksa saadik oli saanud korralduse samal õhtul Kiievist lahkuda, prantslane ja „eurooplane“ Maasikas aga jäid Ukraina pealinna. Muide, mitte kõik sama korralduse saanud Euroopa suursaadikud ei jäänud Kiievisse, vähemalt üks neist lahkus vastu juhiseid pealinnast, hiljem küll sinna naastes. Nii et Maasika ja prantslase otsus jääda polnud sugugi iseenesestmõistetav. 

Tegemist pole klantskroonikaga

Ootamatult avameelne on suursaadiku mõtlus Poola põgusas „maapaos“. Kiievisse trüginud sõja eest piirilinna Rzeszówi sõja eest evakueerunud Maasikas arutleb oma ametkonnasisese staatuse languse üle, mille tooks kaasa Brüsselisse naasmine (Kiievisse naasmise alternatiivina). Aus enesepeegeldus kasvatab usaldust ka ülejäänud teksti vastu, tekitab tunde, et tegemist polegi „mina olin siin“ stiilis ennast põlistava klantskroonikaga. Näiteks nendib saadik, et oli kohati Twitteris liiga avameelne, kui teatas Slovakkia aukonsulaadi pihtasaamisest Harkivis või kummalistest markeritest, mis olid ühel hetkel äkki ilmunud ELi delegatsiooni seintele. 

„Õppisin siiski kiiresti, et infoallikaks saab diplomaat veel olla, kuid avalikkuses paanika tekitamist on targem vältida,“ nendib ta. Läbivalt tuleb tõdeda, et autor on leidnud õnnestunud balansi isiklikkuse, aimekirjandusliku harivuse ja kohatise emotsionaalsuse vahel. Kordagi ei olnud lugedes tunnet, et diplomaat on kirja pannud midagi, mida ta räägib sellepärast, et peab oma ametist või positsioonist tulenevalt üht või teist asja ütlema või mõtlema. Nagu Maasikas ka ise nendib, on tegemist Euroopa välisteenistuses teeniva eestlase aruandega kodueestlastele.

Avalikku analüüsi hoolikalt jälginud lugejale pole raamatus põrutavaid uudiseid, aga ka juba ühele või teisele vaate­nurga-kaaluvihule raskuse lisamine Euroopa diplomaatia siseringist on pretsedenditu ja ajaloolaste jaoks kindlasti hindamatu väärtus. Samuti on tegemist harvanähtavalt hoolega toimetatud panoraamse, stiililt ühtlase ja piisavalt detailse sissevaatega peamiselt Ukraina riigi ja veidi vähemal määral Euroopa diplomaatia telgitagustesse. Ühe uudse nähtusena neist telgitagustest toob Maasikas välja suhtlusplatvormi Whats­app kasvanud rolli ametlikus suhtluses. Whatsappi-diplomaatiast on ka Euroopas sõja ajal saanud peavool ning see on seljatanud vanad riikidevahelise ametliku suhtluse konventsioonid.

Üllatusena tuli teadmine, et üks esimesi inimesi, kes venelastelt ametliku kinnituse sõjategevuse alguse kohta sai, oli Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei. Venemaa oli juba kell 2.34 Brüsseli aja järgi 2022. aasta 24. veebruari ööl teavitanud Euroopa len­nu­kontrollisüsteemi Ukraina õhuruumi sulgemisest sõjategevuse tarbeks (raisad olid ikka väga enesekindlad). Maasikas avaldab ka fakti, et ukrainlased soovisid (tulemusetult) ELi sanktsioonide alt vabastada Vene oligarhi Roman Abramovitši, kes olevat pakkunud end Ukrainale teatud tingimustel abistajaks Moskvaga suhtlemisel. Uhkust sisaldab asjaolu, et ELi saadik Ukrainas oli Euroopa-sisestel aruteludel eestlaslikult otsekohene Euroopa Liidu suurriikide kaassüü osas 2014. aasta anneksioonile järgnenus. 

Kummastav oli ka lugeda, et Euroopa juhtide kohtumise Ukraina tulevast liikmesust puudutava kommünikee sõnastusest arusaamiseks pidi Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas küsima abi ja lisainfot Eesti peaministrilt Kaja Kallaselt. Või et Euroopa Liidu suursaadiku arvates olid liitumisläbirääkimiste käigus esitatud nõuded (nt oligarhidevastase seaduse vastuvõtmine) kohati suvalised ja läbi mõtlemata. 

Maasikas toob esile mehe, kellest võib-olla tuleviku ajalooraamatuis just tänu temale rohkem räägitakse kui näitest üksikisiku rolli kohta ajaloos, ja see on Itaalia peaminister Mario Draghi. Ühena esimesest ütles ta 2022. aasta märtsis välja, et Ukraina koht on Euroopa Liidus. „Suure, geograafiliselt kaugema ja ida poole laienemisse seni leigelt suhtunud liikmesriigi juhi seisukohtadel oli tohutu tähtsus ka ülejäänute veenmisel,“ selgitab saadik Draghi sammu olulisust. 

Uudistest on läbi käinud, aga märkamata jäänud tõik, et kui Balti elektrivõrgu hiljutist Vene sagedusalast lahti­ühendamist serveeriti meie meedias justkui eneseületust ja kangelastegu (hiljem selgus küll, et taas ei osatud soovimatuid hinnamõjusid ette näha), siis Ukraina viis Vene sagedusalast katselise eraldumise läbi planeeritult 24. veebruaril 2022. aastal samal ajal täiemahulise agressiooni algusega ja Vene sagedusalaga enam ei ühinetudki. 

Väga põhjalikult portreteerib Maasikas Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi isikut. 2022. aasta eelses Zelenskõis näeb ta majandusliberaali, kes kavatses riiki valitseda sama tõhusalt ja tulemuslikult kui juhitakse idufirmasid. „Nullist alustatavate asjade puhul on sel lähenemisel tohutud eelised, nagu olime koduses Eestis näinud mitmes valdkonnas, kus sai alustada puhtalt lehelt: välisteenistus, kaitsevägi, pangandussektor,“ nendib Maasikas. 

Zelenskõi puhul pidas suursaadik eriliseks veel seda, et ta teadis üllatavalt paljudest teemadest üksikasju ning andis mingil kohtumisel lahkelt sõna oma nõunikele, laskis neil end isegi katkestada, mis olevat poliitiliste liidrite puhul väga ebatavaline. Maasikas nendib, et Zelenskõil oli ka halbu päevi, mil nägi teda „kärsitu, pealiskaudse, väsinuna“, ning teeb otsekoheselt juttu ka tema Panama dokumentide aegsest off-shore-skandaalist, kalduvusest sõja ajal võimu liialt tsentraliseerida ning ainsa sõjaaegse riikliku teleuudiste kanali kaudu narratiivi oma kontrolli all hoida. 

Tiimile orienteeritud juht

Hoolimata siin-seal esinevatest kahtlustest, et näitlejataustaga Zelenskõi üht või teist positsiooni etleb, olevat tegemist siira ja empaatilise inimesega, kes ei mõju võltsilt, kuigi suhtleb äärmiselt professionaalselt. Maasikas toob välja, et legendaarses videos, kus president teatas, et ei lahku Kiievist, oli ta koos oma lähima meeskonnaga. Seega on tegemist tiimile orienteeritud juhiga. Autor läheb koguni niikaugele, et ütleb (küll endise siseministri Arsen Avakovi sõnu vahendades), et presidendi ihunõunik Andri Jermak oli „Zelenskõi teine ajupoolkera“. Maasikas avaldab ka kahetsust, et ei olnud selle teise poolkeraga tihedamaid suhteid sisse seadnud kriisiaegseks paremaks ligipääsuks presidentuurile. 

Presidendi sõjaaegsete valitsemismaneeride koha pealt on Maasikas ebadiplomaatiline. „Oma lapsepõlvesõbra, 2019. aastal SBU juhiks pandud Ivan Bakanovi vallandamisega aga sai lõplikult läbi riigi juhtimine teleseriaali „Rahva teener“ järg ehk presidendi väikese sõprade ja varasemate kolleegide ringi poolt. See aga ei tähendanud toetusbaasi laiendamist Radas, koalitsiooni moodustamist teiste erakondadega. Võimu jagada Zelenskõi ei soovi,“ kirjutab Euroopa tegevdiplomaat, andes ühtlasi aimu, kuidas Brüsselis Zelenskõi varjupoolt näha võidakse. Pärast Donald Trumpi teise ametiaja algust kerkis mingil ajal jutuks Ukraina valimiste korraldamine sõja ajal ja see, et Zelenskõi seda ei soovivat. Maasikas meenutab lugejale, et mitte ühegi Euroopa Liidu liikmesriigi seadused ei luba sõja- või erakorralises olukorras valimisi läbi viia.

Kui üldiselt on autor leidnud suure­pärase balansi kriitika ja sümpaatia vahel ning kirjutab episoodidest, millega ise lähemalt kokku on puutunud, siis kõige spekulatiivsemalt ja tasakaalustamatuna mõjub autori arutelu 2022. aasta kevade läbirääkimiste kohta Vene ja Ukraina vahel peatükis „Välispoliitika sõja ajal“. Ta nendib oma kõhedust, kui nägi, et Ukraina delegatsioon Türgi vahendatud läbirääkimistel koosnes diplomaadikogemusteta inimestest (sama heidame täna ette Trumpi administratsioonile), ent tundub, et läbirääkimiste Ukraina-poolse tõsiduse ja nende „nurjumise“ asjaolude puhul on ta lähtunud pigem meedias avaldatust või kaudsetest allikatest saadud infost. 

„Mina arvan, et selle protsessi lõpetas kõigi ülaltoodud faktorite koosmõju: Ukraina vägede edu, Butšast (ja muudest Kiievi satelliitlinnadest) välja tulnud jubedused, rahvusvahelise toetuse tundmine ja arusaam, et läbirääkimistesse astumine tähendab seni vallutatud alade kaotamist,“ kirjutab Maasikas. Samaväärselt Ukraina kaalutlustele jäi autoril käsitlemata küsimus, kas ja kui tõsised olid Vene kavatsused püsivat rahu saavutada (tänaseni pole sellise kavatsuse kohta ühtki tõsiseltvõetavat tõendit). 

Teise harva küsimusekoha tekitas Zelenskõi NATO Vilniuse tippkohtumise eelse säutsu kui suure diplomaatilise fopaa mainimine. NATOs polnud ei toona ega ole praegu tõsiseltvõetavat konsensusepoegagi Ukraina tulevase liikmesuse osas. Tahes-tahtmata jääb mulje, et Ukraina presidendi rahulolematuse väljendus Twitteris enne tippkohtumisele jõudmist rikkus justkui midagi ära, aga – ei saanudki rikkuda. „Kus see kõlbab“ stiilis hüüatused, mis ka anonüümsete Eesti diplomaatide suust meediasse jõudsid, tundusid siis ja tunduvad eriti praegu, mil Ukraina NATO-perspektiiv on veelgi kaugemale nihkunud, kohatuna.

Korduvalt toob Maasikas oma raamatus aga esile ühe diplomaatias vähe avalikku mainimist leidva tõe (seda oleks paslik ehk selle Vilniuse-eelse säutsugi mõtestamise puhul arvesse võtta), nimelt selle, kui palju ühe riigi (olgu Ukraina või seda toetava riigi) rahvusvahelisest retoorikast ja diplomaatilistest sammudest määrab sisepoliitika, valijate meelsus ja toetus välispoliitilistele hoiakutele, ka taktikalistele sammudele.

Üks asi, mida Zelenskõi sõjaaegsed igaõhtused isiklikud videoaruanded Ukraina rahvale on tõestanud, on see, et ka välispoliitilisi valikuid ja kimbatusi on põhjust ja ka võimalik rahvale selgitada. Eestis tehakse seda harva ja ilmselt seepärast ka pateetiliselt ja õõnsalt. Matti Maasikas annab (mine tea, äkki Zelenskõist eeskuju võtnuna) ka Eesti diplomaatidele oma raamatu väljenduslaadiga eeskujuks uue standardi või kõneviisi, kuidas diplomaat võikski ühiskonda harida, sealhulgas jooksvalt ja tundlikes küsimustes: inimlikul, samastumist võimaldaval toonil ning tõendite ja argumentide – mitte loosungite – põhiselt. (Enese)-kriitilisus, mitteformaalsus ja tõsiseltvõetavus ei ole vastandid, vaid toetavad Maasika raamatus üksteist. Erudeeritus on diplomaatide puhul pigem standard, aga vähesed oskavad nii intelligentsel ja samas mitteformaalsel moel avalikkust puudutada.