Madame Restell oli New Yorgi naine, kes seisis 1841. aastal kohtu ees, kuna olevat mõrvanud naise, kellel oli aidanud rasedust katkestada. Esmalt mõisteti ta süüdi, kusjuures meessoost vandekohtunikud langetasid otsuse kümne minutiga. Pärast apelleerimist mõisteti Madame Restell siiski õigeks, kuna aasta pärast abordi tegemist oli too naine surnud tuberkuloosi. Madame Restell, kes ise oli jäänud 21aastasena vastsündinut kasvatavaks leseks, pidas XIX sajandi New Yorgis rohupoodi, kust oli võimalik saada rasestumisvastaseid vahendeid ning rohtusid, mis mõjutasid raseduse katkemist. See äri oli edukas abielus ja vallaliste naiste, emade ja lasteta, nii rikaste kui ka vaeste naiste seas.¹

Pikas ajaloos on Madame Restelli lugu vaid üks seik selle kohta, kuidas naised on alati otsinud viise mitte last saada, kui nad seda ei taha. Enne antibeebipille, kondoome ja medikamentoosset aborti välditi rasestumist taimsete ja loomsete vahenditega, mis mõjusid spermitsiidina või mida kasutati kondoomina. Samuti on see üks seik pikas ajaloos, kuidas on olemas olnud poliitiline tahe takistada naistel ise oma keha ja järglaste üle otsustamast. Aborti on mõtestatud kui kurjuse vahendit, mis laseb noortel naistel vabalt pattu teha ja abielu rikkuda, kuid ka kui pääseteed perekonna pankrotist või pereema surmast.² Pärast abordi legaliseerimist vähenes USAs sepsisesse surnute arv 89 protsenti, kuna seda protseduuri tehti haiglas, mitte nurga taga.³ Abordikeeld on alati olnud seotud valitseva režiimiga. Eestis seadustati abort pärast Stalini surma 1955. aastal Nõukogude Liidu tervishoiuministri Marina Kovrigina eestvedamisel, kes ütles, et naistel peab olema õigus ise otsustada.⁴

Väärtusnihe ja feministlik perepoliitika

Mullu sügisel avaldas sotsiaalministeerium dokumendi „Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud“,⁵ kus väljendatakse muret laste väheste sündide pärast ning pakutakse võimalikke lahendusi. Raport sai kriitikat nii sisu kui ka selle kokkupaneku viisi eest.⁶ Ettepanekud sisaldasid põhiliselt rahaliste hüvitiste ja toetuste ümbermängimist. Sisulisi ettepanekuid näiteks töö- ja eraelu tasakaalu, isade rolli, riigi majandusliku stabiilsuse jm kohta oli vähe. Raporti lõppteksti ei kooskõlastatud organisatsioonidega, kelle kohta esialgu oli tahetud kaasautori muljet jätta.⁷ Dokumendi kohta avaldati artikleid, neist üks radikaalsemaid oli arvamuslugu, et lapsi peaks sünnitama selleks, et oleks kedagi püssi alla saata.⁸

Iiberaportiks kutsutud dokumendis kirjeldatakse „väärtusnihet“ individualismi suunas, kus väärtustatakse isiku vabadust ja eneseteostust ning väheneb ühiskonna surve lapsi saada. Iiberaportis nenditakse, et tuleb mõelda „pereloomega seotud väärtuste edendamisele“ ⁹ ja hakata tegema pronatalistlikku propagandat. On tõsi, et paljudel noortel ei ole vaja tööd teha ega lapsi saada ühiskonna survel. Ometi ei saa luua otsest seost väärtuste ja käitumise vahele – ka lapsi väärtustav inimene ei pruugi neid kunagi saada. Sotsioloog Kairi Kasearu on rõhutanud, et lastele ja perele orienteeritust ei saa vastandada töö ja karjääri kõrgelt väärtustamisega. Pigem toetab sündimuse suurenemist pere väärtustamine koos töö, karjääri ja isikliku vabaduse oluliseks pidamisega.¹⁰

Väärtusnihke mõiste kuulub samasse diskursusesse, kus väidetakse, et feministid põlgavad koduseks jääda otsustanud emasid ning see on põhjus, miks noored naised enam lapsi saada ei soovi.¹¹ Need vestlused on omavahel ühendatud selle kaudu, et sündimuse langus, mis on trend kogu Euroopas juba aastakümneid, määritakse nüüdisajal võrdsete võimaluste eest kõnelejate kraesse.

Mõned feministlikud seisukohad seoses pereloomega on, et suurem osa hoolduskoormusest on naiste õlgadel, neile makstakse võrdväärse töö eest vähem palka ning emasid diskrimineeritakse pärast vanemapuhkust tööturule naasmisel. Sellega ei süüdistata emasid, vaid tehakse sooperspektiivist kriitikat meie praegusele majanduslikule korraldusele. Feministid ei põlga naisi, kes on valinud töölt lahkumise ja koduse ema rolli, vaid osutavad nende majanduslikult haavatavale olukorrale. Isegi harmoonilises abielus on kodune naine mehest majanduslikult sõltuv, ta ei kogu pensioni ega isiklikke sääste, tal ei ole ravikindlustust. On naisi, kellele see ei tekita kunagi probleeme, kuid statistiliselt on väga palju naisi, kelle eksabikaasa ei maksa pärast lahutust lastele elatist.

Feministeeriumi toimetaja Elise Rohtmets on välja pakkunud feministliku perepoliitika meetmed, mis toetaksid isade suuremat osalemist väikelapse kasvatamisel ning emade tööhõivet. Ta toob välja lapsehoolduspuhkuse 6 + 6 + 6 mudeli, kus üks poolaasta on kohustuslik kummalegi vanemale ning kolmas poolaasta emmale-kummale. Sel juhul peaksid ka isad väikelapsega kodus olema, emad oleksid vähem aega töölt eemal ning isadel tekiks oma lapsega sügavam suhe. Rohtmets pakub välja mõtte, et riik võiks vahendada elatise maksmist: vanem, kes last ei kasvata, maksab elatise summa riigile ning riik maksab selle last kasvatavale vanemale. Sel juhul jääb elatisvõlglane võlgu riigile ning laps saab eluks vajaliku raha viivituseta kätte. Teised meetmed puudutavad lapsesõbralikku töökeskkonda, nt lapse ja vanema tuba ning ettevõtte lastehoidu. Rohtmets ütleb, et feministliku perepoliitika eesmärk on „inimeste hooletöö võrdne jaotus, üksikvanemluse riskide likvideerimine ja laste normaliseerimine avalikus ruumis“.¹²

Ka varasemal ajal on naisõiguslased laste ja emade hoolekande eest seisnud. 1917. aastal avati Tartus esimene Eesti naiskongress Naisliidu asutaja Marie Reisiku sõnadega, et eesti naine peab olema poliitiliselt aktiivne, nõudma endale kodanikuõigusi ja võrdseid õigusi mehega, naistöölised peavad saama sama palju palka kui meestöölised. Sooviti kaitsta ka emasid ja lapsi: et abielunaistel ja vallalistel naistel koos lastega oleksid võrdsed õigused; et lapse isa leidmise eest vastutaks kogukond, nagu ka ema ülalpidamise eest, kuni „emakohused temalt teenistusvõimaluse võtavad“; et naistöölistel oleks tasustatud sünnituspuhkus ja imetamisruum vabrikute juures; et antaks haridust ka laste tervishoiu ja toitmise kohta ning et ämmaemandad oleksid professionaalselt ette valmistatud ning saaksid anda tasuta sünnitusabi.¹³

Mida vastavad noored naised ja mehed, kui neilt küsida, miks nad lapsi saada ei soovi? Tartu ülikooli naistekliiniku ja seksuaaltervise keskuse mullu avaldatud uuringust¹⁴ selgub, et nii 20ndates kui ka 30ndates naised ei soovi lapsi saada, kuna maailm on ülerahvastatud ning nad tunnevad muret kliimamuutuste, sõja ja pandeemiate pärast.¹⁵ Rasedusi katkestatakse kõige enam probleemide tõttu oma partneriga või et ei olda veel valmis lapsevanema vastutust võtma ning ka majanduslikel põhjustel.¹⁶ Eriti teravad on need põhjused noorte täiskasvanute, 18–24 aasta vanuste naiste jaoks. Mehed, kellel pole lapsi, nimetavad samuti põhjustena muret kindla töökoha, elukoha ja elamistingimuste ning majandusliku toime­tuleku pärast, sobiva partneri puudumist. Meeste otsust lapsi saada või adopteerida mõjutab põhiliselt majanduslik toimetulek, töökoha säilimine, elupaik ja lastehoiu võimalused.¹⁷ Seega on laste saamise otsust mõjutavad põhjused väga praktilised ning seotud kõhklustega, kas lapsele on võimalik tagada turvaline elu.

Eesti vanemahüvitise süsteem on teadupärast üks maailma heldemaid ning selle nii- või naapidi ümbermängimine ei pruugi tuua loodetud efekti, kuna vanemahüvitise suurus ei ole peamine põhjus, miks lapsi ei soovita.¹⁸ Kel on mure iibe pärast, peaks hoopis toetama naiste majanduslikku iseseisvust, palgalõhe kahandamist, töö-eraelu tasakaalu loomist ning emaduslõivu kaotamist. Laste kasvatamist toetava infrastruktuuri olemasolu ja tugevus on otseses seoses sellega, kas naised tahavad lapsi saada, või vastupidi, nad ei näe, et see oleks võimalik.¹⁹ Majandusolukorras, kus üha enam inimesi ei saa endale lubada eluaset või jõuab oma kodu ostmiseni alles 30ndates, on naiste ees põhimõtteline valik, kas saada laps või jääda pinnale.

Peale hirmu sõja ja kliimamuutuste ees on põhjuseks, miks naised ei soovi lapsi saada, see, et nad ei ole kohanud sobivat partnerit.²⁰ Seksism ühiskonnas aitab omakorda kaasa, et heteronaistel, kes rahvuse säilitamiseks sünnitama peaksid, ei ole palju valikuid, kuna mehed ei pane lastekasvatusele õlga alla. Naistele kehtib endiselt noomitus 1978. aasta raamatust „Tütarlapsest sirgub naine“: „Tark naine ei alusta seksuaalelu enne, kui ta pole kindel, et vajaduse korral suudab ta oma last ka üksi kasvatada!“²¹ Kui seda soovitust sõna-sõnalt järgida, peavadki naised enne lapsesaamist saavutama majandusliku iseseisvuse nii oma vanematest kui ka partnerist, s.t tegema karjääri. Samas raamatus ei piirduta hoole­aluste lastega, vaid kasvatama tuleb asuda ka oma meest, „kui selgub, et ta pole isakohustuste täitmiseks veel küps“.

Kahjuks ei soovita tänapäeval ebaküpse partneriga lapsi saada. Usaldusväärse ja pikaajalist emotsionaalset stabiilsust pakkuva partneri puudumine on üks peamisi põhjusi, miks ka 30-40ndates eluaastates lapsi ei taheta, samuti meeste madalam haridustase, sagedasem riskikäitumine ja sõltuvusprobleemid. Väheolulised pole ka naiste kogemused vägivaldsete meestega ning üldisem nõusolekukultuuri puudumine.²² Naiste väärtustamist ühiskonnas tuleb näha perepoliitika osana.

Teised eluteed, teised rollid

XI sajandil elas Inglismaal naine, kes ei soovinud saada emaks, vaid vandus truudust neitsipõlvele ja jumalale. Jõuka kaupmehe tütrena sunniti ta 16aastasena abielluma, kuid hiljem pühakunimega Markyate’i Kristiina (Christina of Markyate) tuntuks saanud tüdruk suutis oma kavaleri pulmaööl piiblitekstidega eemale tõrjuda. Ta põgenes oma vanemate juurest, elas aastaid koos munkadega ning temast sai õpetlane ja kloostrijuht. Keskaegsel Inglismaal oli vanne jääda neitsiks üks väheseid sotsiaalselt aktsepteeritavaid viise, kuidas naistel, kes ei tahtnud abielluda ja emaks saada, seda teha õnnestus. Markyate’i Kristiina hakkas mentoriks paljudele teistelegi naistele, kes soovisid sama tee valida.²³

Meenutus tuhande aasta tagusest ajast, kuidas ühel naisel õnnestus mitte lapsi saada ja siiski kogukonnas tunnustatud olla, võiks olla üks paljudest lugudest sellistest naistest. Naisi, palju tihedamini kui mehi, nähakse nende (potentsiaalse) lapsevanema rolli kaudu: nad on kas emad, varsti-emad või miks-ei-ole-juba-emad. Tuntud loojaid on nende elutööd hindamata mälestatud kui õnnetuid naisi, kes ei saanudki lapsi, näiteks režissöör Leida Laiust.²⁴ Feministlik filosoof Simone de Beauvoir olevat öelnud, et tal oli elus valida, kas kirjutada või saada lapsi, ning ta valis kirjutamise. Teha intellektuaalset karjääri ja samal ajal kasvatada lapsi ei tundunud XX sajandi esimese poole Prantsusmaal naise jaoks võimalik.²⁵

Inimestel, kellel pole lapsi, „on sageli aega ja võimalust luua maailma midagi, mis kõiki teisi väga palju aitab. Mis aitab neid samu naisi ja lapsi, aga ka mehi rohkemate maailma kirjeldamisvormide juurde“, ütles lastekirjanik (!) Kairi Look „Plekktrummis“.²⁶ Võiksime tunnustada inimesi, kes panustavad ühiskonda muul viisil, selmet punuda naistele survemehhanisme, et nad sünnitaksid lapse.

Uurides XVII ja XVIII sajandi Prantsuse kolooniaid ühes Kanada orus, leidsid bioloogid seose, et mida lähemal elas ema oma tütrele (elukoha kaugus võis olla 0–325 km, mis industriaalajastu eel oli märkimisväärne vahemaa), seda rohkem sai tütar lapsi ning seda tõenäolisem oli, et tema lapsed elavad 15aastaseks. Kui ema elas kaugemal, sünnitasid tütred oma esimese lapse hiljem ning said ka kokku vähem lapsi.²⁷ (Tõsi, ei teata, kui paljud lähedal elavad emad käisid oma tütardel lastekasvatuses abiks, ning kui paljud neist käisid lihtsalt noomimas, et millal sa juba lapse saad.)

Igal juhul juhib see tähelepanu kogukonna tähtsusele lastekasvatuses. Mõiste tuumperekond varasem nimetus oli ebastabiilne perekond. XIX sajandil hakkasid täiskasvanud lapsed oma vanemate juurest välja kolima ning enam ei suutnud või ei tundnud kohustust oma vanemate eest hoolitseda.²⁸ Idee tuumperekonnast – ema-isa ja kahe lapse (õieti 2,1 lapse, mis tagaks taastetaseme!) mudel – ei paku tegelikult piisavat tugistruktuuri, et noored julgeksid lapsi saada.

Oleks nii tore, kui lapsesaamist ei hinnataks ainult sündinute arvu järgi, vaid riigis käsitletaks seda süsteemselt, mõeldaks igal tasandil sellele, kuidas toetada väikeste inimeste kasvatamist. Küsimus „miks ta lapsi ei saa?“ peaks sisaldama endas küsimust, milliseid otsuseid on ta ühiskonnas pidanud langetama oma majanduslike tingimuste põhjal. Mida laiemalt ja süsteemsemalt lapsesaamist vaadelda, seda enam näeme, kuidas igaüks saab võtta mingi rolli turvalise ja stabiilse kasvukeskkonna loomisel.

„Tegu on sotsiaalse infrastruktuuri küsimusega. Riigina saaksime nuputada, kuidas tagada noortele taskukohased kodud, perega sobituvad töötingimused, usaldusväärne ja paindlik lapsehoid. Kuidas luua ühiskonda, kus laste kasvatamine on jagatud vastutus ja mitte ainult naiste eraasi?“ küsivad mullu ilmunud Eesti naiste tervise uuringu kaasautorid Helle Karro, Kai Part ja Made Laanpere.²⁹ Nad loetlevad olulisi aspekte, mis peaksid olema rahvastikupoliitika osa: poliitiline stabiilsus, tõsiseltvõetav keskkonnapoliitika, inimõiguste ja -vabaduste eest seismine, sooline võrdõiguslikkus ja vaimse tervise toetamine. Eksistentsiaalne ohutunne, mida tekitavad sõda ja keskkonnakriisid, on samuti kaalukausil, kui peret planeeritakse. „Need pole mured, mida saaks lahendada ideoloogilise perekonnaõpetuse või patriootlike kampaaniatega.“ Märksõna on turvalisus. Lapsesaamise vastutust võiksid jagada partner, kes kannab oma osa hoolduskoormusest (ja pole vägivaldne!), samuti tööandja, kes tagab lapsehoolduspuhkuselt naasvale vanemale sujuva ülemineku tööellu, vajaduse korral osakoormusega. Samamoodi ka riik, kes püüab vähendada palgalõhet ja emaduslõivu. Riigi määrata on ka poliitiline turvalisus, et valitsusvahetuse kaugusel poleks repro­duktiivõiguste piiramine või abieluvõrdsuse tagasipööramine.³⁰ On selge, et eriti noortele on oluline keskkonna- ja kliimaturvalisus, kitsamalt kogu linnaruumi ohutus lastele. Turvalisuse märksõna kaudu saab mõelda ka sotsiaalse ruumi turvalisusest, alates kiusamisvabast koolist ja lõpetades sellega, kuidas võetakse vastutusele pedofiile.

Objektiivselt võttes on sünnitus kõige kurnavam tegu, mis mõjutab naise keha, tervist, karjääri ja suhteid. Kui hästi läheb, sest iga kord ei lähe, on tagajärjeks üks või mitu haavatavat olendit, kelle elu eest tuleb vastutada maailmas, kus tegutsevad Jeffrey Epsteinid, Dominique Pelicot’d ja ettevaatust.ee lehel loetletud inimesed. Võiksime mõelda, kuidas igaüks meist saaks teha laste elu turvalisemaks, aga ka toredamaks, rõõmsamaks. Lapsele ei ole olulised mitte ainult tema vanemad, vaid ka vanavanemad, tädid-onud, teised täiskasvanud, keda nad võivad usaldada. Sellist võrgustikku ei loo ainult vanema­hüvitise raha nii- ja naapidi rehkendades.

Aga on ka häid uudiseid: Eesti rahvaarv tervikuna kasvab. Nagu ka üldiselt Euroopas, kuna sisseränne on positiivne.³¹ Noori eestlasi meelitaks tagasi see, kui ühiskond oleks sallivam.³² Kes kardab, et seetõttu ei säili eesti keel ja kultuur läbi aegade, on väga oodatud toetama humanitaarteadusi, kultuuritöötajate palgatõusu, sotsiaalsete garantiide tagamist loovisikutele, eesti kirjandust, filmi, teatrit, kunsti jm.

Head emadepäeva meile kõigile!