Anneli Saro

Romaani ja lavastuse tegevus toimub mingi riigi piiri ääres, maal vanaema juures, kuhu kaks poissi on suurlinnast ära saadetud, sest seal pole sõja tõttu enam midagi süüa.

Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel.

Tartu Uue teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivali kava oli väga mitmekesine: peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmilinastustel, praktilistes töötubades, pidudel ja ekskursioonidel.

Maasikakohad ja imedemaad on ainult kunstiteostes ja unistustes.

Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.

„Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid publiku süvenemist segab pidev vajadus balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel.

Urmas Lennuki „Ääremaal“ on lavastusena segu olmerealismist, absurdidraamast ja sümbolistlikust teatrist.

Vanemuise teatri uuslavastustes „Kolm pikka naist“ ja „Võrsed“ jääb lavaline vorm tekstis sisalduvatele võimalustele kõvasti alla, tekst domineerib visuaalia üle.

„Ma käisin teatris“ räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast üsna omanäoline teiste kriitikakogumike seas.

„Mitte midagi“ on rühmalavastus, sest üldine domineerib üksiku üle, rühmaomased tunnused on individuaalsest erinevusest tähtsamad.

Renate Keerd on jõudnud oma loomingus ühe perioodi lõppu, teatud kujundite ja stilistika väljakurnamise lävele.

Eesti teater on liikunud stanislavskilikust psühholoogilisest paradigmast brechtlikku poliitilis-intellektuaalsesse ning selles uues kontekstis võib klišeedel olla uus, üldistav funktsioon ja tähendus.