
Kunstilisest elamusest tähtsamgi on rännaklavastuse „Lühem kui elu“ puhul selle kogukondlik mõju hüvastijäturiitusena – jumalagajätt vana haigla ja elatud eluga, mida need seinad ja silmad näinud on.

Me eksperimenteerime liiga vähe üldkäsitluste vormiga. Tingimata pole vaja punuda sidusat narratiivi ega kirjutada valdkondadest isoleeritult.

Vanemuise uuslavastuse „Palavik“ tuum ja võti ei peitu niivõrd selle pealkirjas või tegelastes kui Pille Jänese lavakujunduses.

Köitev on juba mängukoht, imeilus looduslik amfiteater Vene piiri lähedal, nii-öelda maailma äärel: oru põhjas on tiik kahe saare ja tiigile ehitatud A-kujulise lavaga.

Võtted ja arusaamad, mille kaudu määratleti etenduskunsti eripära kümmekond aastat tagasi, on nüüdseks jõudnud ka ülejäänud teatrimaastikule, sealhulgas suurte sõnateatrite lavale.

Romaani ja lavastuse tegevus toimub mingi riigi piiri ääres, maal vanaema juures, kuhu kaks poissi on suurlinnast ära saadetud, sest seal pole sõja tõttu enam midagi süüa.

Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel.

Tartu Uue teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivali kava oli väga mitmekesine: peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmilinastustel, praktilistes töötubades, pidudel ja ekskursioonidel.

Maasikakohad ja imedemaad on ainult kunstiteostes ja unistustes.

Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.