Vanemuise „Päevaraamat“, autor Ágota Kristóf , romaani tõlkija Urmas Rattus, lavastaja ja dramatiseerija Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Mängivad Veiko Porkanen, Ken Rüütel, Merle Jääger, Kärt Kull, Ilo-Ann Saarepera, Kristin Prits, Kaarel Pogga ja Rasmus Vendel. Esietendus 9. XI 2024 Sadamateatris.

Ringo Ramuli lavastus „Päevaraamat“ Vanemuises on kihiline nagu kasukas – kartuli-heeringa-sibula-peedi salatit mõtlen. Iga kiht eraldi on hea, aga kui vertikaalselt ette võtta, saab palju rikka­likuma elamuse. Vastupidiselt just antud soovitusele käin lavastuse siiski läbi kiht kihi haaval.

Sõja- ja ajalugu. „Päevaraamat“ põhineb ungari kirjaniku Ágota Kristófi romaanil „Kaustik“, mida hiljem on hakatud pidama tema triloogia esimeseks osaks. Kristófi sünniaasta on 1935, nii et romaanis pole mitte ainult autobiograafilisi elemente, vaid ka ajastule iseloomulikku elutunnetust. Romaani ja lavastuse tegevus toimub mingi riigi piiri ääres, maal vanaema juures, kuhu kaks poissi on suurlinnast ära saadetud, sest seal pole enam midagi süüa. Nende isa on rindel ja ema püüab kuidagi raha teenida.

Küla- ja väikelinnaelu nagu ikka – kes on maal elanud, sellele tuleb palju olmelist tuttav ette. Õige vargsi hakkab aga loosse imbuma märke ligihiilivast sõjast: surnud sõdur, külast läbi marssiv sõjavägi, juutidevastane pogromm, laipade põletamine, kuni hakkavad lendama pommid ja surma saama juhuslikud inimesed. Ühtki riigi või armee nime ei nimetata, räägitakse vaid võõramaa ohvitseridest, võõrast võidukast armeest ja võõrast maast. Eriti leidlik on stseen, kus pommide asemel hakkavad lavale kukkuma kümned ja kümned jalanõud – holokausti ja pommitamise sümbioos.

Põhiteemalt kuulub „Päevaraamat“ siiski samasse kategooriasse paljude teiste Teist maailmasõda käsitlevate lavastustega, mida pärast Venemaa täiemahulise sõjategevuse algust Ukrainas on Eesti lavadele toodud eriti rohkelt. Kuid nagu kõik õnnetud abielud, nii ka kõik sõjad on õnnetud isemoodi, nii et nende kahe sõja kõrvutamine ei ütle küll iseenesest midagi ühe või teise või sõja kohta üldisemalt. Mõningane geneetiline sarnasus on „Päevaraamatul“ Eesti Noorsooteatris mängitava Günter Grassi „Plekktrummiga“ (2023, lavastaja Taavi Tõnisson), sest mõlemad näitavad sõda üliintelligentse lapse silmade läbi ning mõlemad võõritavad ehk näitavad täiskasvanute argielu kummastavana.

Traumatöö. „Päevaraamatu“ teebki huvitavaks ja emotsionaalselt lähedaseks asjaolu, et see pole ainult sõja lugu või ajalootund, vaid seda saab läbi elada ka kui eksistentsiaalset või psühhoanalüütilist äratundmist või teha isegi traumatööd. Paljud ilmselt mäletavad traumat, mille põhjustas emast ja/või isast lahutamine, näiteks esimestel päevadel lasteaias, vanaema või hoidja juures, haiglas või mujal. „Päevaraamat“ näitab mõnda seesuguse trauma põhjust.

Arthur Arula lavakujundus on must-valge, täpsemalt küll hallides toonides pastellijoonistus, ning hall on ka kõik selle kulissi ees toimuv. Isegi veri on selles maailmas diisli värvi. Esimene must-valge joonistus kujutab maja, mille korstnast tõuseb kutsuvalt suitsu – keegi on kodus ja tuba on soe. Maja ees seisab ema kahe pojaga, majas elab vanaema, keda inimesed kutsuvad nõiamooriks. Merle Jäägri esituses oli too ühel novembrietendusel läbinisti kibestunud-kalgistunud, jaanuari etendusel lihtsalt elu ja inimeste suhtes ükskõikseks muutunud vanainimene. Me tunneme selle tüübi ära: see on inimeste viletsusest ennast ja oma peret elatav ema Courage.

Eks emad lähtu tihti headest kavatsustest, kui nad oma lapsed kellegi teise, näiteks oma ema juurde jätavad. Ometi võib see tunduda armutu hülgamisena. Pilt, mis maja seina taga avaneb, koosneb agressiivsetest raske joonega kritseldustest: inimestest, loomadest, kummitustest, lennukist jms. Need on poiste joonistused, mis on sündinud frustratsioonist ja allasurutud agressioonist ning mille võinuksid joonistada ka tänapäeva lapsed.

Kui sind ei toeta enam vanemate tingimatu armastus, siis tuleb hakata treenima tuimust ja harjutama julmust ehk alla suruma oma tundlikkust, võiks öelda isegi: inimlikkust. Kaksikud teevad seda erilise süsteemsusega: loobuvad emotsioonidega seotud sõnavarast, teevad ennast tuimaks sõimu suhtes, ent treenivad ka füüsilist valutaluvust.

Kaksikud on kohanejad ja ellujääjad. Ja ellujäämiseks pole vaja ainult õnne ja tarkust, vaid ka valutaluvust. Seda enam et eriti rasketes majanduslikes ja pingelistes psühholoogilistes oludes on lapsed tihti taandatud loomade tasemele. „Päevaraamatus“ aset leidvad naturalistlikud elupildikesed räpasusest, vaesusest ja julmusest võiksid vabalt aset leida ka mõnes tänapäeva majas. Seda kinnitab kas või Eesti Noorsooteatris tehtud Mari-Liis Lille ja Priit Põldma koduvägivallast rääkiv dokumentaal­lavastus „Teises toas“ (2021, soovitan ka seda kindlasti vaatama minna!).

Antropoloogiline uurimus. Üks minu esimesi mälestusi on seotud päevaga, kui võisin lasteaeda kodust kaasa võtta mänguasja. Lasteaias selgus, et nukul polnud aluspükse jalas. Selle avastanud poisid hakkasid mu nukku mingite halbade sõnadega kutsuma. Ma ei tea, kas nukul üldse kunagi aluspükse oli olnud, ma polnud sellele seni tähelepanu pööranud. Igal juhul oli mul nuku, tegelikult muidugi enda pärast kohutavalt häbi ja valus. Aga ma sain teada, et aluspüksid on olulised, sest jalgevahe on oluline. Selline oli minu julmuse harjutamise ja seksuaalsuse tundmaõppimise esimene õppetund. Pigem arhetüüpne kui erandlik lugu.

„Päevaraamatus“ on palju seksuaalsust, nii füüsiliselt lahti mängitut kui ka jutustatut, nii otsese tegevuse kui ka allasurutud ihadena. Kavalehel on ära trükitud Ágota Kristófi intervjuu, kus ta leiab, et „lapsepõlves on seksil suur koht. On suur uudishimu teada saada, kuidas need asjad käivad“. Kuna tegelaste seksuaalelu külluslikkuse juures ei esine lavastuses ühtki heteronormatiivset vahekorda, siis julgen „Päevaraamatut“ nimetada isegi inimeste seksuaalsuse antropoloogiliseks uurimuseks ning selle vaatamiseks peab olema üsna tolerantne (või tuim). Sõda justkui õigustaks hälbeliseks peetavat käitumist, ent ei tühista selliseid ihasid endid. Seepärast ma ka mõistan, miks teater ei soovita lavastust alla 14aastastele vaatajatele.

Tolerantsust nõuavad rollid ka näitlejailt. Eelmise aasta lõpuni mängis lavastuses kaksikute ema, teenijatüdrukut jt väikemaid rolle Kärt Kull. Tema teenijatüdruk pakatas alaealiste poistega vannis hullates elurõõmust ja kirest. See oli väga orgaaniliselt ja usutavalt mängitud stseen, kus näitlejannat ei kammitsenud ükski füüsiline pinge. Ilo-Ann Saarepera, kes on need rollid Kullilt üle võtnud, mängib esialgu teenijatüdrukut mõnevõrra vaoshoitumalt. Kristin Pritsi Jänesemokk mõjub aga nii naturalistlikult ja õõvastavalt, et seda ei taha mäletadagi.

Kunstiline kommunikatsioon. Ringo Ramul on professionaalne ja hea maitsega lavastaja, seda tean juba varasemast. Nüüd on ta aga tuumaka ja esteetiliselt tervikliku teose lavaletoomise kõrval tõsiselt proovile pannud ka Vanemuise näitlejad, kes viibivad laval liiga tihti rutiinses ja pingestamata mugavustsoonis.

Mitmest kõrvalosade täitjast on juba juttu olnud, kuid nüüd ka peaosaliste kehastajatest Veiko Porkanenist ja Ken Rüütlist. Esimene katsumus, millega nad silmitsi seisavad, seisneb selles, et lavastaja on pannud kaksikuid kehastavad näitlejad rääkima sünkroonselt sama juttu ehk peamiselt jutustavat ja kirjeldavat teksti, ning seda kaks tundi järjest. 21. novembri etendusel tundus, et sellele kulub kogu nende võhm, 18. jaanuaril kulges jutustamine justkui vaevata, ning mõlemal korral ka täiesti eksimatult. Nn kooris kõnelemine on huvitav ja nüüdisteatris vähe kasutatud, kuid lahutamatute kaksikute puhul täiesti põhjendatud võte.

Kuigi tegemist on väga tugeva lavastusega, hakkasin mõlemal korral pärast esimest tundi laval toimuva vastu vaikselt huvi kaotama. Toon siin välja mõned põhjused, mis ma juurdlemise käigus suutsin tuvastada. Käin teatris paljuski näitlejate pärast, sest huvitavaid lugusid eelistan kodus raamatust lugeda. „Päevaraamatu“ lugu on küll ülipingeline, aga psühholoogilist pinget ma peaosalistes ei näinud ega tajunud. (Tõsi, ühel hetkel etenduse alguses virvendas üle Porkaneni näo tagasihoitud nutt.) Ehk tuleneb see jutustavast tekstist? Või sellest, et fookus on kooris kõnelemisel ja muule enam tähelepanu ei jagunud? Või on see lavastaja kontseptsioon – illustreerimaks teflonmeeste kasvamist?

Sellest on Ramul küll aru saanud, et kaks tundi õõva vajab vahelduseks ka lõõgastavat vahemängu. Selle töö teevad ära akrobaatika ja laulunumbrid, millega kaksikud baarides esinemas käivad. Kahjuks ei kasva need numbrid orgaaniliselt loost välja ega vii seda edasi, vaid jäävadki dekoratiivseks vaatemänguks, mis lavastuse pikemaks venitab. Pikkus pole alati rikkus.

Kõige rohkem jäi aga vaevama see, et kui läbi lavastuse rõhutati, et kooris kõnelevad kaksikud on justkui ühendatud ajupoolkerad, siis mis ja kuidas juhtus, et nad lõpuks selle oma­vahelise sideme suudavad katkestada. Sellised väiksed iluvead on siis sellel lavastusel.