Nälg rindel pole sama, mis nälg tavaelus. See ei ole äkiline tühja kõhu tunne, ei ole ka romantiseeritud millegi puudumine. See seisund täidab aeglaselt keha ning jääb sinna kauaks. See ei karju, ei nõua, ei provotseeri. See närib vaikselt ja metoodiliselt. 

Alguses sööd lihtsalt vähem. Siis teistpidi: mõtled söögist rohkem, kui ise tahaksid. Nälg muudab su suhtumist: oluliseks saavad asjad, mis enne olid vaid taustaks. Lonks vett, tükk leiba, kuivtoidu lõhn – kõigest saab sündmus. Keha hakkab ise arvutama.

Rindel ei ole toidul enam rituaalset tähendust. See on funktsionaalne akt. Sa ei söö siis, kui soovid, vaid siis, kui tohib. Ja mitte seda, mida soovid, vaid seda, mida on. Sageli külma. Sageli eilset. Sageli seda, mis ei maitse.

Nälg ei vähenda järsult füüsilist võimekust. See lööb pähe. See häirib keskendumist. Kannatlikkust. Mõjutab kõike pisiasjadeni. Inimene läheb ärevusse, jääb aeglaseks, paneb tähele teiste tegemisi: palju on keegi söönud, kui tihti on keegi joonud, kas keegi võtab liiga palju. Sellest ei räägita, aga seda on tunda.

Vesi on positsioonil tähtsam kui söök. See saab kiiremini otsa ning seda on raskem hankida. Vesi pole üksnes jook, vaid ressurss. Seda ei jooda, vaid doseeritakse. Iga lonks loeb. Pudelikorgist saab mõõt. Kui vett enam pole, muutub kõik: meeleolu, tempo, hingamine, mõtted.

Varem või hiljem tuleb pähe lumi. Lihtne ja algeline: minna välja ja süüa lund. Mitte mõelda tagajärgedele. Lihtsalt kustutada oma janu. See mõte tuleb ikka ja jälle, kuid nii tehakse harva. Sest kaevikus ei ole kohta impulssidele. Siin loeb iga liigutus.

Nälg muudab keelekasutust. Näljaga lähevad sõnad lühemaks, laused lihtsamaks. Huumor muutub kangemaks või kaob üldse ära. Näljanaljad kas hakkavad korduma tihedamini või katkevad järsult. Naerdakse kuivalt. See ei vabasta, vaid registreerib seisundi.

Nälg muudab mälu. Pähe ilmuvad kujutluspildid koduköögist: supid, leib, puuviljad, kohv. Tulevad ilma kutseta. Vahel rohkem segavad, kui aitavad. Sest kujuteldava ja päris ilma vahemaa kasvab liialt suureks. Ja siis tabad end mõtlemas, et püüad sellest mitte mõelda.

Laskepesas läheb nälg kangemaks. Siin pole liikumist, mis viiks tähelepanu mujale. Keha on külm, ja selle tõttu teravneb tühjuse tunne. Märjad magamiskotid. Raske õhk. Maa lõhn seguneb toidu lõhnaga, kuigi süüa pole. Aeg venib.

Ühel hetkel saab näljast taust. Ärkad ja lähed magama näljasena. See pole enam sündmus, vaid seisund. Nagu pimedus. Nagu külm. Nagu vaikus. Keha kohaneb, aga ei harju. Lihtsalt nõudmised vähenevad. 

Nälja pärast on kaevikus ka häbi. Häbi tahta rohkem, lugeda teiste suutäisi. Häbi mõelda enda peale, kui su kõrval on teised. See häbi ei ole peale surutud. See sünnib seestpoolt, ühtekuuluvustundest ja sellest, et sõltume üksteisest. 

Sööki jagatakse siin teistmoodi. Mitte võrdselt, vaid õiglaselt. See, kes tuli ülesannet täitmast, saab rohkem. See, kes sai haavata, esimesena. See, kes vaikib, sageli vähem. Need pole kirjapandud reeglid, aga on kõigile teada.

Vahel tuleb saadetis. Kuivtoit. Midagi kodust. Šokolaad. Vorst. Siis on alati hetkeks pidu. Mitte sellepärast, et on tulnud midagi maitsvat, vaid et ootamatult. Sööki ahmitakse kiirelt, kuigi püütakse tükeldada. Jätta näiteks tulevikuks, isegi kui see tulevik võib mitte saabuda.

Nälg teravdab kuulmist. Kuuled, kuidas keegi närib. Kuidas neelab. Kuidas läheb lahti kork. Need helid on liiga valjud. Vahel soovid vaikust, ja mitte vaenlase, vaid iseenda pärast.

Näljasena tulevad kergemini pisarad silma. Mitte valust, aga kurnatusest. Taskulamp supleb nägudel, kus pisaratest jäljed – kitsad rajad. Keegi neid ei pühi. Kuivavad ise kohe. 

Nälg paljastab. See võtab sult kaitse­rüü. Inimene on lihtsam. Vähem teeb nägu. Vähem varjab. Näljasena on raskem valetada, isegi endale. Sest keha tuletab kõikjal meelde, kus sa oled ja millises seisundis. 

Ühel hetkel adud, et nälg pole üksnes see, et pole süüa. See on normaalsuse puudumine. Rütmi puudumine. Valiku puudumine. Ja kui ilmub söök, ei too see korraga seda kõike tagasi. Lihtsalt annab võimaluse mõneks ajaks ellu jääda. 

Eesliinilt lahkumine ei tähenda, et nälg ühekorraga kaob. See jääb keha mällu. Sööd ega saa kõhtu täis. Või teistpidi: sööd, aga ei saa süüa palju. Keha elab veel mõnda aega vanade reeglite järgi.

Nälg on kogemus, mida on keeruline selgitada, aga mis vormib kaevikutes inimesi sama palju kui võitlus. See õpetab arvutama, jagama, ootama. See õpetab väärtustama lihtsaid asju.

Ja vahest kõige tähtsam on see, et nälg tõestab, et inimeseks saab jääda isegi siis, kui pole peaaegu mitte midagi. Isegi siis, kui iga lonks loeb. Isegi siis, kui tundub, et kohe-kohe annab keha alla.

Seni, kuni inimene on võimeline jagama, on ta elus.

Ukraina keelest tõlkinud Katja Novak

* Ukraina sõjaväelaste kirjanduse kohta loe Katja Novaku märkmeid „Igal hommikul kell 9.00 kõik seisatavad“.