Eesti Pagulasabi programmidest võtab igal aastal osa tuhandeid pagulastaustaga inimesi, kelle kogemusi ja vajadusi seirab pagulasabi regulaarselt nõustamisliinil, kohanemist toetavatel koolitustel ja kogukonnaüritustel. Allolevas artiklis vaatlen, mis oli 2025. aasta esimeses kvartalis põgenikele tähtis.

2025. aasta märtsi seisuga elab Eestis ca 40 000 ukrainlast, kellel on elamisluba ajutise või rahvusvahelise kaitse alusel. Lisaks viibib riigis veel kümneid tuhandeid ukrainlasi, kes elavad siin muudel alustel. Teistest riikidest pärit rahvusvahelise kaitse saajate arv on jäänud viimastel aastatel stabiilseks: Eestis elab 166 pagulastaustaga inimest Venemaalt, 72 Süüriast ning mitukümmend inimest Afganistanist, Valgevenest ja Türgist.

Põgenikud Eesti ühiskonnas

Põgenikud on saanud Eestis tuge paljudest teenustest ja toetustest, mis aitavad neil oma elu uues keskkonnas üles ehitada. Ametliku põgenikustaatusega inimestele laienevad samad teenused ja toetused, mis ka kohalikele, Eesti ühiskonnas eraldi toetusi põgenikele eriti ei ole (on näiteks tõlketeenuse hüvitis ja ühekordne üüritoetus). 2025. aasta veebruaris said 5890 Ukrainast pärit ajutise kaitse saajat peretoetusi, mis aitavad katta laste kasvatamisega seotud kulusid, puudetoetus on määrati 653 abivajajale ning 65 inimest sai pensioni.¹

Perearsti nimistutesse oli maikuu alguse seisuga kantud 25 058 ajutise kaitsega ukrainlast, mis tagab neile esmatasandi arstiabi ja tervishoiuteenused.² Tööotsingutel oli käesoleva aasta märtsi lõpu seisuga 3554 Ukrainast pärit rahvusvahelise kaitse saajat, mis moodustab 7,1% töötute kogumäärast.³ Need arvud peegeldavad kohaliku tööturu väljakutseid, kuid ka pagulastaustaga inimeste soovi iseseisvalt toime tulla. Eesti koolides õpib 9298 Ukraina last, neist 58% Harjumaal, kuna enamik Ukraina peredest elab pealinnas ja selle lähiümbruses.⁴

Elamislubadest tulenev tekitab ebakindlust

Pagulastaustaga inimeste suuremaid muresid on elamisloa taotlemise ja pikendamisega seonduv – probleemiks broneeritavate taotlemisaegade vähesus, kuid mõnel juhul ka pikad ooteajad. Kui 2024. aastal tegi muret ukrainlaste ajutise kaitse dokumentide pikendamistaotluste liiga pikk menetlemisaeg, mille tagajärjel kaotasid tuhanded ukrainlased oma õigused ja ligipääsu eluliselt tähtsatele teenustele, siis 2025. aastal nii teravaid pikendamise probleeme ette ei ole tulnud. Küll aga seisavad väga paljud ukrainlased käesoleval aastal küsimuse ees, millistel õiguslikel alustel on neil võimalik oma elu Eestis jätkata olukorras, kus võimalus ajutise kaitse alusel riigis viibida kehtib hetkeseisuga 2027. aasta märtsini.

Viktoriia on Eestis oma kahe lapsega elanud kolm aastat. Hiljuti otsustas perekond, et turvalisuse kaalutlustel ja pere taasühendamise eesmärgil liitub Eestis perega ka Viktoriia ema. Viktoriia ema saabus Ukrainast Eestisse ja püüab broneerida aega politseijaoskonnas ajutise kaitse saamiseks, kuid vabu aegu ei ole saadaval juba viimased kolm kuud. Viktoriia on mures, et tema pensioniealisel ema pole Eestis viibides tervisekindlustust.

Eelmisel aastal ÜRO pagulasameti, Eesti Pagulasabi ja Rahvusvahelise Migratsiooniameti koostöös läbi viidud sotsiaal-majandusliku olukorra uuringu „SEIS“⁵ järgi soovis 2024. aastal lähitulevikuks Eestisse jääda ligi 80% vastanutest. 2023. aasta Eesti ühiskonna lõimumismonitooringus osalenud ukrainlastest plaanis aga veidi alla poole siia elama jääda.

Olukorras, kus sõda Ukrainas kestab ja inimesed on ehitanud üles oma elu Eestis, otsivad paljud ukrainlased infot ja võimalusi siin oma elu jätkamiseks mõne teise elamisloa alusel. Ukrainlased on Eestis üldiselt hästi kohanenud: ühiskonda panustatakse palgatööl ja vabatahtlikku tööd tehes, tuhanded ukraina lapsed käivad Eesti koolides. Samal ajal vajavad nad riigiasutuste ja vabaühenduste tuge, et leida endale parim lahendus üleminekul ajutiselt kaitselt pikemaajalisemale elamisloale.

Paremat elukvaliteeti takistab vaevaline ligipääs keele- ja täiendõppele

Uude riiki ümberasunutele on tähtis leida endale sobiv töökoht, mille toel ennast ja oma peret ülal pidada ning uude ühiskonda panustada. Raskused sobiva töökoha leidmisel on põgenike seas levinud. Probleeme tekitab üleüldine töökohtade nappus paljudes piirkondades üle Eesti, mistõttu koondub enamik sarnaselt eestlastega Harjumaale ja Tallinna.

Sobiva töökoha leidmisel peavad põgenikud kõige suuremaks takistuseks ebapiisavat keeleoskust, mistõttu töötatakse sageli madalapalgalistel töökohtadel, mille jaoks ollakse ülekvalifitseeritud. Paljudel puudub võimalus teha erialast tööd, milleks neil on koduriigis omandatud vastav haridus ja kogemused. Murena tuuakse välja ka, et puuduvad erialased täiend- ja ümberõppe võimalused, mis võiksid anda kogemuspagasi Eestis töötamiseks. Keelebarjääri tõttu on ka kõrghariduse omandamine keeruline, isegi kui osa õppekavadest on inglise keeles.

Deniz on Eestis elanud juba viis aastat. Ta põgenes oma perega koduriigist ja on Eestis hästi kohanenud – lapsed käivad eesti koolis ja abikaasa töötab ehitusettevõttes, vabal ajal tegeleb pere heategevusega. Kogu pere, iseäranis lapsed, on hästi ära õppinud eesti keele. Ka Deniz räägib eesti keelt B1 tasemel, ent paraku pole see piisav, et Eestis oma erialal õpetajana töötada. Deniz otsib juba aastaid tööd abiõpetaja või tugiisikuna mõnes haridus- või sotsiaalhoolekandeasutuses, ent paraku tulutult.

Sobiva ja hästi tasuva töökoha puudumine frustreerib iseäranis olukorras, kus ollakse Eestis juba hästi kohanenud ja soovitakse oma karjääriga edasi liikuda ning pakkuda perele paremaid võimalusi. Kuigi enamik põgenikest on osalenud vähemalt algtaseme eesti keele kursusel – eelmisel aastal läbi viidud „SEIS“-uuringu järgi 58% uuringus osalenud ukrainlastest – ei võimalda baastaseme omandamine töötada erialasel tööl. Tuuakse ka välja, et sotsiaalseks kaasatuseks vajatakse rohkem võimalusi keelt iga päev kasutada ja harjutada, näiteks keelekohvikud, keelesõbrad ja kogukonnaüritused, mis toetavad sihtrühmade seas paremat lõimumist.

Ebapiisavale keeleoskusele ühiskonda lõimumisel juhib tähelepanu ka Praxise hiljutine uuring⁶, mille järgi seisavad paljud Ukraina naised Eestis silmitsi keerulise olukorraga leidmaks tasakaal töö, pereelu ja keeleõppe vahel. Kuigi algtaseme eesti keele kursused on neile tasuta, on edasijõudnute kursused sageli kulukad ning need ei pruugi olla piisavad, et oma kvalifikatsioonile vastav töö leida. Keele õppimiseks ei ole sageli ka piisavalt aega ja seetõttu areneb keeleoskus aeglaselt. See teeb ühiskonda sulandumise ja soovitud töö leidmise raskeks. Lisaks tekitab see emotsionaalset stressi ja piirab nii naiste endi kui ka nende laste võimalusi iseseisvalt hakkama saada.

Paremaks kohanemiseks vajavad noored ja vanemaealised tuge

Esile on tõusnud noorte ja vanemaealiste kaasatuse probleem, oma east tulenevalt vajavad nad kohanemiseks rohkem tuge, et jätkata haridusteed, leida sobiv töö, sotsialiseeruda omaealistega ja õppida eesti keelt. NEET-olukorras noorte (noored, kes ei õpi ega tööta ega osale mõnel koolitusel või väljaõppes, ingl not in education, employment or training) kaasamine ja toetamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur probleem. Noortegarantii tugisüsteemi (NGTS) märtsi seirest tuli välja, et Eestis on 12 540 noort, kes võivad vajada lisatuge. Neist 1000 on rahvusvahelise kaitse saajad, kellest 305 alaealised. Risk NEET-olukorda sattuda suureneb 3,9 korda, kui noor on pärit teisest kultuuriruumist.⁷

Paljudel Ukraina teismelistel on Eesti haridussüsteemis raskusi, kuna nad ei valda eesti keelt piisavalt hästi. Kuigi koolid pakuvad neile toetust, jääb tõelisest kaasamisest puudu ning hakkamasaamine sõltub nii noore vaimsest tervisest, õpimotivatsioonist ja -võimest kui ka kooli toetusest. Sageli ei jõua muu emakeelega noored tunni tempoga sammu pidada ega luua sidet oma klassikaaslastega, aga eraldi gruppidesse paigutamine võib suurendada nende eraldatusetunnet. Seetõttu otsustavad mõned noored jätkata õpinguid veebipõhiselt Ukraina koolis, kuna Eesti koolil ei ole nende silmis piisavalt kaalu.

On ka noori, kes õpivad üheaegselt nii Eesti kui ka Ukraina koolis. Pärast põhikooli lõpetamist võivad need noored jätkata keskhariduse omandamist Ukrainas. Osa lapsevanematest arvab, et puudub põhjus oma lapsi Eesti koolis hoida, kui keeleoskus on nõrk ja nad ei saa õpetatavast hästi aru. Noorte vähene või olematu integreeritus kohalikku haridussüsteemi pärsib ka nende pikaajalisi võimalusi saada osa ühiskonna hüvedest, nt edasiõppimine ja tööturule sisenemine, kuid ka kohalike sõprade leidmine.

Eesti haridussüsteem saaks muu emakeelega noorte kaasamisele toeks olla. Hea näide on Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskus, kes aktiivselt kaasab huvilisi erialadele, mis sobivad vähese eesti keele oskusega põhi- ja keskharidusega noortele haridustee jätkamiseks.

Kohanemisega on raskusi ka eakatel. Paljud vanemas eas põgenikud tunnevad end Eestis üksikuna ja infost kõrvalejäetuna. Eriti raskes olukorras on need, kellel puuduvad digioskused ja kes viibivad Eestis ilma lähedasteta. Nad ei leia võimalusi endale sobival viisil keele õppimiseks, toime tulla on raske ning nad on jäänud teistele märkamatuks.

Mirjam Rennit on Eesti Pagulasabi huvikaitsespetsialist.