
Afganistani sõja veteranina pikib Mike Martin teoreetilise arutelu vahele pihtimuslikke mõtlusi oma sõjakogemusest.

„Samad sõnad, teine viis“ tõestab, et ka dokumentaaldramaturgial põhineval lavastusel võib olla vägagi põnev kunstiline vorm ja keel.

Ekspeditsiooni välja toodud „Eikellegi kõrb“ on kohaloluharjutus, meile võõras, rohkem ida teatriga seotud teatrimeetod.

Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks.

„Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult.

Telefonilavastuse „Kuuluvusharjutused“ põhjal saab öelda, et Vabamu tegi vale sammu, aga õiges suunas.
Henessi Schmidt: „Kui tahta maailma muuta, tuleb leida tasakaal idealismi, pragmatismi ja terve huumori vahel.“
Epistlit võib ju teatris lugeda, aga seda võiks teha veenvamalt kui teater Must Kast kapitalismikriitilises lavastuses „Sada sekundit südaööni“.
Henrik Kalmeti naljadel on teraapiline mõju: Kinoteater aitas Toidupanka toidu hankimisel ja andis annetajatele vastu heatahtliku enesevaatluse vahendid.

Riia Uue teatri „Ajaloo uurimise komisjon“ on Alvis Hermanise ja ta trupi vaimukas teatraliseeritud essee Läti ühiskonda pikka aega ärevil hoidnud KGB toimikute avalikustamisest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.