Teater. Muusika. Kino märtsinumbris annab Pille-Triinu Maiste ülevaate¹ kujutava kunsti (konkreetsemalt installatsioonide) ja teatri (lavastuslikkuse) teineteiseleidmisest ja vastastikusest nakatumisest ning toob nende kahe kultuurivaldkonna vahel pendeldavate sildloojatena välja teiste seas Ene-Liis Semperi ja Urmas Lüüsi. Ringo Ramuli (lavastaja), Priit Põldma (dramaturg) ja Arthur Arula (kunstnik) triost jääbki „Eetris“ selgelt domineerima Maiste kirjeldatud ja pigem kujutavale kunstile omane installatiivsus.

Sakala 3 teatrimaja kammersaali on üles seatud eluhetkede montaažilaud, kus erisugused tegevuspaigad on vaataja ette lükitud nagu kellegi elatud hetkede kristalliseerunud mälufragmendid: alates lapsepõlve mängutoast (kus lelud laiali, justkui oleks mäng pooleli), telkimisplatsist, triikimisnurgast, korruselamu rõdust jms kuni hauaplatsi vaikse rahuni.

Ruumiliselt on tegemist simultaan­etendusega, kõik tegevuspaigad on algusest lõpuni võrdselt ja koos laval vaataja ees nagu kaadrid montaažilaual. Midagi sellist koges kosmonaut Cooper (Matthew McConaughey), peategelane Christopher Nolani filmis „Tähtedevaheline“, pärast seda, kui oli oma kosmose­laevaga musta auku sisenenud: tema enda elatud elu aegruum avanes ühtäkki ta ees eluhetkede kataloogina.

Ka lavastuslikult ja dramaturgiliselt on taotletud simultaanset, mitte­lineaarset, mosaiikset etenduskogemust. Arthur Arula kujunduse kõrval on lavastuse teine domineeriv komponent heliline: põhilise tekstiosa moodustavad dokumentaalsed salvestised rahvusringhäälingu õnnesoovisaate, poliitikamagasini „Uudis+“ ja Raadio Kuku legendaarse „Vox populi“ eetris kõlanud sissehelistajate kõnedest. Lavaelu enamasti sumbub nende helikatkete ajaks, vajub hämarusse, hangub.

„See ei ole objektiivne läbilõige kõigist, see on üks teatud segment inimestest, kes tunnevad vajadust end sellise meediumi kaudu väljendada. Nad on päris inimesed siin praegu meie kõrval oma päris mõtete, tunnete ja vajadustega ning neid ei tohiks kuidagi naeruvääristada või mitte tõsiselt võtta,“ kaitseb Priit Põldma lavastuse saatetekstis lavale jõudnud valikut raadiosse helistanud eestlastest, kelle seas kõlavad refräänina nii värvika sariõnnitleja elutarkused kui ka siiani Vikerraadio saate „Uudis+“ eetris meid rõõmustavad asjaarmastajatest poliitikavaatlejate tähelepanekud.

Ideaalis peaks sellised vestlused prominentses raadioeetris ajakirjaniku ja sissehelistaja vahel aitama nii valitsejaid kui ilmselt ka ajakirjanikke oma „professionaalsest mullist“ väljuda, samas kipuvad kuraasikamad helistajad jätma eestlasest ohmuma mulje, kui ta keskmiselt on. Sunderlandi ülikooli ringhäälinguprofessor Andrew Crisell² on kirjutanud, et kuulajate kõnede eetrisse lubamine „loob illusiooni raadiost kui kahesuunalisest meediumist ning on suunatud sellele, et kinnitada: jaamal või kanalil on oma kuulajaskond ning see on võimeline mõistma ja reageerima sõnumile, mida jaam edastab.“ Ühtki olulist probleemi selline suhtlus ei lahenda.

Crisell lisab, et telefonikõnet eetrisse peetakse ringhäälingu arengus siiski oluliseks, sest see võimaldas esmakordselt kuulajale kuuldavat kohalolu meediumis – mitte kirja ettelugemise, stuudios viibimise või kodukohas toimuva ülekande kaudu, vaid lasi osaleda spontaanselt ja sõltumatult ringhäälingutehnikast, inimese enda kodust, kohalikust telefoniputkast või töökohast. Omaenda häälega. Ka seda, et see hääl kipub olema pigem robustne ja teinekord talumatult labane, on mõned raadioteoreetikud pidanud positiivseks. Raadiole kui meediumile on ette heidetud „bardilikku“ paatost, mida ongi vahel tervislik lõhkuda. Sissehelistamisega pööratakse meedium kummalisel moel ümber: kuulajad saavad ise ringhäälingu tegijateks, neile antakse võimalus iseennast peegeldada.

Puhtalt dramaturgilise atraktiivsuse loogikast tulenevalt tuli tegijatel lavastusse „Eeter“ kaasata värvikamate-kuraasikamate Eesti sissehelistajate kõnesid ja tehtud valik ilmselt mõnevõrra ka eksotiseerib eestlast. Lavastuse kavalehelt leitav ajakirjanike Timo Tarve ja Madis Hindre peegeldus sissehelistamissaadete kogemusest on sõnastatud elitaarselt-kasvatuslikult positsioonilt. Rahva hääle elitistlik-eksotiseeriv käsitlus on igav, aimatav peavool.

„Installatiivsete elementidega etenduskunstide puhul on lavastuslikus fookuses jätkuvalt etendaja keha. Kui lavastatud keha on laval, pöörab publik sellele automaatselt rohkem aktiivset tähelepanu kui ümbritsevale lavakujundusele,“ kirjutab Maiste arvustuse alguses viidatud artiklis. Ramuli lavastuse keskmes on dokumentaalne helimaterjal ja lavakujundus, näitlejad saavad tervikus mõjule pääsemiseks kole napilt eetris olla. Lõpus käivituv mehaanilise teatri tagasihoidlikuks jäänud kontsert (eri lavasektsioonides aktiveeritakse koomilised abitud heliefektid) summutas elavat kohaloluenergiat veelgi. „Eeter“ on ühest küljest Ekspeditsiooni kõige „ligipääsetavam“ ja lihtsam, teisalt aga mingis plaanis poolikuna mõjuv lavastus, mille toormaterjal montaažilaual laiali.

Mari Abeli, Kaie Mihkelsoni ja Elise Metsanurga argised üksildusehetked on esitatud hoopis teises tonaalsuses kui lavaeetrit täitvate helistajate targutused. Nii ei saa kolmest õrna olemisega naisest sobivat võõristuse ja mõistmise vahelist silda, mille ehitamist lavastajalt ja dramaturgilt nende seni avaldunud loomenatuuri arvestades olin oodanud. Empaatiline jõnks pidanuks tekkima etenduse käigus teravnevast äratundmisest, et rahva hääl on üksilduse hääl.

Lavakujunduse, etenduse ajal kõlavate telefonikõne salvestiste ning näitlejate argieluetüüdide koosmõjus tekkis hõllanduslik-nostalgiline atmosfäär, mis sarnastas etenduskogemuse teatraliseeritud museaalse näitusega tavainimeste viiest raadioeetris kogetud kuulsuseminutist. Staatiline ekspositsioon eeterliku kunstielamuse arvelt.

„Eetri“ pisikesi eluhetki heatahtlikult esile tõstvas vormis võib näha prantsuse mõtleja Michel de Certeau mõjutusi. Muu hulgas 1968. aasta Pariisi tudengirevolutsiooni rahunemise põhjuseid raamatus „Igapäevaelu praktikad. Tegemiskunstid“ (ee 2005) lahanud filosoof otsis sarnaselt lavastaja Ramuliga võimalusi argitegevuste lüüriliseks käsiteluks ning kutsus üles nägema pealtnäha tühistes korduvates toimetustes poliitiliselt jõustavat või suisa loomingulist tegevust.

Asjaolu, et laval on naised, võiks lisada Ekspeditsiooni näitus-lavastusele feministliku lisakihi, ent sooküsimus ei hakka kõlama, mõjub tervikus pigem formaalse ja kõrvalisena. Riideeset triikivat Elise Metsanurka läbi „Argielu praktikate“ filtri vaadates võib koos Certeauga küsida, kas näiteks kombes kruusist vett põske kallata, et see sealt riidele pihustada, võiks kuidagi näha lihtinimese argirituaali, millist prantslane kirjeldab kui ajatut kunsti, mis pole üksnes püsinud läbi järjestikuste poliitiliste süsteemide, vaid on mingil ürgsel moel seotud pettuste või nõksudega, mida teatud kalad või taimed kasutavad erakordse virtuoossusega.

„Eetri“ naisi näeb tõeliselt võimestatuina alles siis, kui nad kõik oma argielu staatilistest la(h)tritest ühiselt sõiduautosse sisenevad ja seal rõõmsalt laulu lüües pidutsevad. Ka see kõlab iseenesest kokku Certeau „Argielu praktikate“ koha ja ruumi eristusega. Koht on Certeaul staatiline ja seotud omandiga, ruum aga elav ja seotud liikumise, elususega.

Kaie Mihkelsoni korterelamu rõdustseen, kus ta veinist joobununa mitmes eri keeles kõnetab all tänaval kõndivaid inimesi, seda ennekõike enda üksildustunde leevendamiseks, isolatsiooni hetkeliseks lõhkumiseks ja looritamiseks, on kahtlemata käsitletav sotsiaalse mimikrina, millist esineb nii loomadel kui ka taimedel. Nii nagu Mihkelsoni rõdustseen on kergelt deliirne mimikri, nii on seda ka kummastavad raadioeetri harrastuskommentaatorite telefonikõned. Kui olen kuuldud, siis järelikult olen olemas.

Korduv ümberlülitamise vajadus helisalvestiste kuulamise, etendajate kohaloluga taasharjumise ja küllusliku lavakujunduse kaemise vahel tekitas soovitud eeterlikkuse ja süvenemisvõimaluse asemel pilla-palla etendusetaju. Nagu oleks ühismeediarakendust nutiseadme ekraanil poolteist tundi kerinud. Ehk oleks raadiokultuuri varamut saanud mõjusamalt vahendada raadioteatri vormis?