Urmas Lennuki uus näitemäng sai alguse päevikutest, mis jõudsid temani pärast eelmist Pikavere vallamajas tehtud metsavennalavastust „Ai, velled …“. Päevikutes kirja pandud elulood osutusid autorile sedavõrd sisukaks, et näidendi põhjal lavastust luues toetub ta kahele eesti kultuuri tähtteosele, mõlemal tohutu tähendusväli. Näidendi pealkiri viitab Karl Ristikivi luuletusele „Minagi olin Arkaadia teel“ ja lavastuse muusikalises kujunduses kordub Heino Elleri „Kodumaine viis“. Nii üks kui ka teine haakuvad ajaliselt näidendi olustikuga, mis viib vaataja tagasi aastatesse 1948-1949. „Kodumaine viis“ jõudis avalikkuse ette pärast suurt sõda ja Ristikivi kirjutas 1950. aastatel paguluses kuulsa Arkaadia-luuletuse.
Kui täpne olla, siis näitlejad laval mängivad konkreetselt nimetamata aega millalgi 1990. aastatel, mõtteis aga rändavad lavastuse kolm tegelast tagasi metsavendade aega. Seda teemat alustasid Urmas Lennuk ja nüüdseks manalamees Raivo Trass juba viis või enam aastat tagasi. 2022 jõudis vaatajate ette „Ai, velled …“, sealgi oli metsas noor naine, kelle pärast kakeldi, aga lavastus keskendus keerulisele ja raskele teemale – reetmisele. Värskegi lavastus läheb sama rada, Terje Pennie mängitud peategelane annab metsas olnud abikaasa okupantidele üles.
„Ai, vellede …“ näidendis on stseen, mis Pikavere vanas vallamajas lavale ei jõudnud. Kärbitud lõigus kirjeldatakse, kuidas metsavennad vägistavad talus külas olles peretütre ja oma kuritöö peitmiseks tapavad nii tema kui ka ta vanemad. Kolm aastat tagasi jäi stseen lavastusest välja, sest tegijale tundus see sobimatu: metsavennad on ametlikus käsitluses vabadusvõitlejad. Lennuki näidend ja lavastus heidab kinda riiklikult heaks kiidetud ja rahva meeltesse sööbinud käsitlusele üllastest velledest, kes vapralt punavõimudega sõdisid.
„Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“ jätkab kolm aastat tagasi sordiini alla jäänud punktist. Nii kuulebki lavalt lugu metsavendade jõhkrast veretööst. Aga see pole veel kõik. Lennuk haagib lavastusse ka omandireformi, küüditamise, nagu ta laseb Jaune Kimmeli mängitud Rital öelda: „Minu kodu … Mina ise lihvisin seal kõik need seinad. Mina kiskusin need kuradi kruvid ja naelad palkide seest välja … Krohvisin vannitoas ja köögis … Loodisin, tapeetisin … Lihvisin põrandalauad!“ Ühte lavastusse on korraga sõlmitud kaks Eesti ajaloo järku, millest heas seltskonnas pole kombeks rääkida.
Merle Karusoo on rääkinud mürgist, milleks käärivad rääkimata lood. Lennuk lööb punni eest ja laseb kääritusel vabalt voolata. „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“ on ebaharilik ja erakordne lavastus, sest teatris pole olnud viimastel aastatel kombeks rääkida meie ajaloo valgustamata tubadest. Lavastust mängitakse vaid kümme korda, Pikavere vallamaja on neil mängukordadel Eesti teatri tähtsaim lava just erakordse teemavalikuga.
Lennuki põimitud Ristikivi ja Eller mõjuvad efektsena, eriti kui oma kõrvaga kuulda, kuidas Jaune Kimmel akordionil Elleri pala mängib, aga ometi peitub selles ka lavastuse nõrkus. Lavastuse pealkirja Arkaadia-motiivist pole kordagi juttu. Vaataja jäetakse pealkirjaga kahekesi mõistatama, mida autor õieti öelda tahtis. Elleri „Kodumaise viisi“ tunneb publik kiiresti ära, sellega on lihtne samastuda, aga vägisi tekib mulje, et näitemäng püüab sümboliseerida ühekorraga kogu Eestit.
Lennuki loodud tegelaste suust kõlav tõdemus, et kommunistid ehk kummunistid (nagu ta oma näidendis kirjutab), kes 1990. aastatel Eesti erastasid ja võimule tulid, valitsevad meid edasi ka praegu rohkem kui 30 aastat hiljem, mõjub üldistusena õõnsalt. Pean tunnistama, et näidendit lugeda on mõjusamgi, kui on lavastus vanas vallamajas. Lavastus „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“ kannatab kääride tõhusate lõiketerade tõttu. Näitekirjanik Lennuk on pealkirja ilusasti põhjendanud, Ristikivi luuletus oli peategelase Loviisa lemmik, aga lavastajana on ta millegipärast otsese viite välja kärpinud. Samuti on kaduma läinud nii mõnigi vahva nüanss ja vinjett, mis kõik jätavad lavaversiooni kohati õhku rippuma.
Kõik nimetatu aga ei võta lavastuselt tema mõjujõudu ja erakordsust. Kolmas näitleja on veel nimetamata – Agur Seim. Laval näeb hämmastavat pooltoonide mängu, täpselt komponeeritud rõhke ja partnerit austavat rolli. Nauditav oli vaadata, kuidas Jaune Kimmel oma käredaid registreid maha keeras, et Terje Pennie saaks särada, ning omakorda Agur Seim targu end tagasi hoidis, et nii Pennie kui ka Kimmel võiksid kordamööda vallutada terve tillukese kõrge laega saali.
Pennie ja Kimmel mängivad kaht naist, kaht sootuks eri põlvkondadest, üks vanaema ja teine lapselaps, nende viis, kuidas jõuda tegelase tuumani, on üpriski erinev, aga veenvad ja jõulised mõlemad. Seimi noorele Johannesele jääb olla peegeldaja ja neutraliseerija. Õigupoolest on tema mängus korraga kaks tegelast, noor ja vana Johannes, ning kui tähelepanelikult vaadata, siis on kord üks peal ja kord teine. Kord vaim, kord inimene. Jällegi, aktsentide täpsus on hämmastav.
Lühike lavastus, kahes vaatuses kokku ligi kaks tundi mänguaega, laob näitlejaile tohutu koorma. Lihtne on lugeda Hamleti monoloogi, sest see ei puuduta ühtegi inimest isiklikult. Palju keerulisem on olla laval ja küsida: kes oli komsomolis? Nii hüüatab Rita (Jaune Kimmel) ja korraks on mul tahtmine käsi tõsta, sest näis, et ta küsis seda mitte oma lavapartnerilt, vaid publikult. Niisama hästi võiks pärida, et kes oli küüditatu ja kes hävituspataljonis. Kes oli kommunistlikus parteis ning kes dissidendina põlu all? Puutumata ei jää keegi publikust. Ometi pole tegu lavalt kostva etteheitega, vastupidi. Nüüd on see välja öeldud. Nüüd ei pea enam häbenema ja varjama ega kartma, et varsti koputatakse uksele ja tullakse küsima. Nüüd võib elada, kartmata.
