
„500 aastat sõprust“ on lahtise avaga filmitud, nii et fookuses on ainult näitleja esiplaanil, taust on juba näitleja selja taga udune. Kaadris ei ole mitte trupp oma dünaamikaga, vaid näitleja ise.

Camus näeb Caligulat kui inimest, kes taipab, et tema vabadus on täielik, ainult surm on kindel – kusagil universumis pole kirjas universaalseid reegleid ega käitumisnorme.

Lavastuses „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“ eristuvad naiste rollid ja sel on lisaks näitlejate andekusele ka dramaturgiline põhjus.

Isa näägutab saja-aastast poega, et tollega perekond lõpeb, pojale meenub, et tal võib-olla ikkagi on poeg, ning koos minnakse suguvõsa viimast liiget otsima.

Nii lavastuse keskkond kui ka narratiivi katkendlikkus, episoodilisus võimaldab tõmmata paralleeli sellega, kuidas me mäletame, millised protsessid toimuvad ajupähklis meelde tuletamise ajal.


Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.

Elmo Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub.

Laura Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Hendrik Toompere seeniori teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem.

Tartu Uue teatri kobarfestival „Hungerburg 2024“ näitas meile me piire, meie mänge, maske ja rolle selles maailmas, mida iga päev endale ehitame.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.