Eesti Draamateatri „Solaris“, autor Stanisław Lem, tõlkija Aarne Puu, dramatiseerija ja lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti), valguskunstnik Oskars Pauliņš (Läti), videokunstnik Taavi Varm, helikujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Mait Malmsten, Harriet Toompere, Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Markus Luik ja Tõnu Kark. Esietendus 29. XI 2024 Eesti Draamateatri suures saalis.
„Vaadake, kadunud mamma kõnnib aias! …“ Aga ei. „Milline imeväärne aed! Valge õitemeri, sinine taevas!“ Aga ei. Tuleb Trofimov, ent Ljubov Andrejevna Ranevskaja ei tervitagi teda. Ei ütle „Petja, kallike!“ Ljubov Andrejevna süleleb ja tihub: „Mu Griša, mu poisike, Griša, poeg …“ Möödas on Ranevskaja mõisa paremad ajad. Pole enam pärisorje, talupojadki on valge vesti selga, kollased kingad jalga ajanud ning arendavad kinnisvara.
Jaam. Oli kunagi, kui mõtlesin, et „Solaris“ on õigupoolest ju „Kirsiaed“ kosmoses. Sama tihti, kui Lem tuletab meelde, millist värvi on Solarise ookean, millised toonid veiklevad ruumides, kui kõrvetavalt kuum on, mis värvi on koidikud ja loojangud, tuletab Tšehhov meelde kirsiaia valevust. Ookeanist ilmuvad külalised samamoodi nagu longu vajunud puu muutub „kadunud mammaks“. Ranevskaja vaatab puud ja näeb mammat; Kelvin vaatab Hareyt ja usub, et planeet tahab sellega talle midagi öelda. Võib-olla on tegu ainult pareidooliaga?
Mõlemat teksti iseloomustab tegelaste hõivatus ajast: Ranevskaja põgeneb oleviku, seitsmeaastase poja uppumissurma eest Pariisi. Seal saab olevik ta kätte, enesetapukatse järel saabub Ranevskaja tagasi mõisasse. Siingi ei pääse ta oleviku eest, seni aga matab Ranevskaja end mineviku lastetuppa. Kris Kelvin saabub olevikku, milles minevik sõna otseses mõttes murrab end läbi ukse. Inimese ainus viis nähtusi mõista on enese kaudu. „.. tegelikult on ta ühe sinu mäluosa vastupeegeldus. Kui ta on imekaunis, siis ainult sellepärast, et sinu mälestus oli imekaunis.“
Romaanis on Jaam täidetud kila-kolaga: kõikjal vedelevad instrumendid, kastid, raamatud, märkmikud, Gibariani akna ees ripub lilleline kardin, mille ta Maalt kaasa võttis, raamatukogu uksed on kaetud reljeefse kunstnahaga. Ei saa olla illusioone, et kolm vanameest elavad täielikus eraldatuses ja nende ümber valitseb sillerdav puhtus. Romaanis on eriline koht raamatutel, õigemini raamatukogul. Tuhanded köited tarka teksti, millest pole vähimatki kasu.
Lemil on solaristika õieti nagu Paabeli torn: lõpuks ei saa ühe solaristika haru esindaja teisest mõhkugi aru. Solarise ookeanist teatakse praegu täpselt sama vähe või palju kui uurimiste algul, selle vahega, et nüüd on inimestel palju rohkem sõnu arusaamatuse väljendamiseks. Solarise ookeaniga näis „kaasnevat teine, viljatu, mitte kellelegi vajalik paberiookean“. Raamatud nagu kirsivekkimise retseptid, pool teooriaist on kummutatud või „ära unustatud. Keegi ei mäleta enam“. Nüganeni lavastuses pole ühtegi raamatut. Ega ei peagi. Aga kui ei ole, siis miks?
Kirjandusteose varemetel. Ühes intervjuus (ei mäleta, kus) on Tarkovski öelnud umbes nii: suhtuks Lem filmikunsti kui kunsti, ta mõistaks, et stsenaarium kerkib alati kirjandusteose varemetele. Nüganeni dramatiseering kerkib samuti Lemi teose varemetele, ent need varemed on hoolikalt konserveeritud, paigaldatud on tõkkepuud ja sildid „videovalve“. Esiti jääb mulje, et Nüganen on teinud puhta ja tekstitruu „Solarise“ ning eriti midagi öelda ei tahagi. Nii nagu raamatus, nii ka laval. Oli võimalus lavastada, lavastas ära. Dramatiseering – arvestades, et „Solaris“ on sisuliselt Kelvini monoloog – on muidugi kangelastöö.
Aga on need varemed ikka nii konserveeritud? Mõtled Solarise planeedi peale: millised loojangud, päikesetõusud, kõrvetav sinine ja punane päev. Kui palju on Lemi tekstis värve! „Solaris“ on valguskunstniku unistuste töö. Kui palju on Lemil helisid: „ümberringi tundus kõik nagu vasest valatud olevat, tekkis kujutlus, et iga riiulilt kukkuv raamat võib helisema hakata“. Ja mõtled Jaama peale: kogu teadusliku ja intiimse kola peale. Vaatad peaaegu tühja lava ning kahtlus hakkab närima. Solarist Aweriani määratluse kohaselt: see on „kosmodroomiline arhitektuur“. Üldise tekstitruuduse kõrval hakkab selline arhitektuuriline lahendus silma ning tekitab küsimusi.
Laval on kõrged seinad, mis moodustavad ülalt ja alt avatud oktogooni. Seinu liigutades saab luua Jaama eri ruume. Kleit, paar ampulli, püstol, tennisereketid ja ega palju rohkem butafooriat ei olegi. Mõnevõrra loob ruumi valgustus, mis markeerib Solarise punase ja sinise päeva vaheldumist, kuid erinevalt romaanist ei pööra tegelased sellele peaaegu mingit tähelepanu.
Romaanis langevad koidikul aknakatted, et inimesed ära ei kõrbeks. Kelvin kirjeldab mitmel puhul, kuidas koit kõrvetab. Valgus võib romaanis tappa, mitmed instrumendid Kelvini toas on sulanud, kahe päikese raevukas põlemises avaldub inimese lootusetu väiksus mõistatusliku planeedi musta ookeani kohal. Lavastuses on pööratud rohkem tähelepanu lavaehitisele ning Solarist visuaalsel kujul peaaegu ei ole. Projektsiooni ilmselged veelained ja veeaurust pilved ei anna edasi seda õudu, salapära, kutset ja ohtu, mida planeet Solaris kujutab inimestele romaanis (ka Tarkovski filmis mõjub Solarise ookean pigem lombina).
Interpretatsioon .. Miks on Jaam nii esil ja planeeti ennast peaaegu polegi? Õigemini: miks on Jaam lavastuses just niisugune? Miks Snaut istub hiiglasliku seina taga mingil metalltorul ja sööb topsist konservliha, justkui oleks sinna unustatud? Jaam on suur, tühi, ebainimlik, kõle. Siin ei ole asju, millega inimesed isegi kõige ebainimlikumates tingimustes ümbruse sisustavad: ei mälestusesemeid, fotot kellestki, lemmikkahvlit, sooje ja kuivi sokke.
Lemi Jaama-kirjeldused justkui tuletavad meelde üht romaani teemat: inimesega koos käib alati inimkond. Sel hetkel, kui Neil Armstrong astus Kuu pinnale, astusid sinna ka Lascaux’ koopakunstnik, evangelist Luukas, Shakespeare ning sina ja mina. Lem kirjeldab ju Jaama kaudu sellist maailma, milles ta ise iga päev istus ja astus. Tema raamatud on raamatukogus, mitte arvutis, tema akna ees on kujuteldav lilleline kardin.
Võib-olla siis on Nüganeni ja Kristjan Suitsu kujundatud Jaam selline, kus me tänapäeval uuriksime Solarise planeeti? 1990. aastatel unistasime maailmakülast, milles ka kõige kaugemad maailma paigad on käe-jala juures, kõige kaugemad sõbrad ja töökaaslased paari kliki kaugusel. Nüüd me elamegi selles maailmas ja kõik on suur. Kõik me ümber on kohe üle mõistuse suur. Ja kiire. Oma ergava olevikuga ollakse nii ametis, et ei osata enam toime tulla mälu põhjast kerkivate kriisidega.
.. ja alternatiiv. Selline seletus mõjub siiski liigse lihtsustusena, banaalsusena. Juba seepärast, et Jaam ei ole tänapäevane. Rahvusvahelises kosmosejaamas ei pea astronaut kõndima kümmet sammu, et konditsioneer sisse lülitada. Kõik on käe-jala juures, inimese mõõdus, ümar ja lihtne. Olen kogu kirjutamise aja püüdnud maha suruda mõtet, et niisugune rõhutatud oktogooniline vorm nagu laval ja lavastuse plakatil, seostub mul Rapla KEKiga. Kuigi esiti kõlab see lõõpimisena, on siin siiski oma tõepude.
Kujutleme lavakujunduse ümber Jaama enda: 200meetrise läbimõõduga, keskelt nelja-, äärtes kahekorruseline, koridorid on laiad ja kõrged, rõhutatud geomeetriliste vormidega, seinad on katmata, materjal eksponeeritud ja tarindid näha. See on ju brutalism. Või nõukogude modernism – arhitektuurisuund, mis tekkis pärast minevikust inspiratsiooni ammutanud stalinismi hukkamõistu ning arenes paralleelselt kosmoseentusiasmi ja -võidujooksuga. Läänes brutalism, meil nõukogude modernism, aga need määratlused kipuvad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, eriti Balkanil segunema. Rapla KEKi hoone on nõukogude modernismi ere näide. Kui see ühildada näiteks Kiievis asuva UFO ehk Tarilkaga* või mõne Balkani kommunismimonumendiga, siis saame juba Jaamast aimu.
Eriti vahva ongi brutalism Balkanil – tundub, et seal olid Tito-aegsed kujurid ja arhitektid andunud Lemi-fännid. Kivilill Horvaatias Jasenovacis, Vabaduse mäe monument Sloveenias Ilirska Bistricas, monument Montenegros Golubovci langenud sõdalastele – need on ju mimoidid, sümmetriaadid ja asümmetriaadid, mida kirjeldab solarist Giese. Kummalised galeriid, sammastikud, tunnelid ja uurded, mingi kivistunud visklemine, midagi nagu meenutab, aga aru ei saa, mida.
Lem kirjutas „Solarise“ 1959–1960, vahetult enne arhitektuuri ja monumentaalkunsti plahvatust Ida-Euroopas. Tänapäeva kunstis, eriti filmis, märgib brutalism düstoopilist tulevikuühiskonda, kus võim on absoluutselt inimesest võõrdunud. Inimese väiksust rõhutav, üle mõistuse käivate funktsioonidega alasti materjal esineb nii filmides „Blade Runner“, „Kellavärgiga apelsin“, „Näljamängud“, „1984“ kui ka lugematute kosmoselaevade kujul filmides „Tulnukas“, „Tähesõjad“ jne. Sellesse loetellu sobib ka uurimisjaam, mida näeb Nüganeni-Suitsu laval. Küll veidi kenam, veidi kasitum, ei löö otse näkku. Lemi nostalgiliselt mõjuv Jaam on pärit tema lähiminevikust, Nüganeni-Suitsu Jaam on meie lähiminevik.
Tähelendude sügis. Paradoks: selline lavakujundus mõjub autentsena, sest faabula ja narratiivi suhe käsiteldava ajaga on õige. Kui Nüganeni lavastuses oleks laval Jaam nii, nagu Lem seda kirjeldab, muutuks see tähenduslikuks sasipuntraks, mingiks võltsnostalgiliseks arlekinaadiks. Jaam peab olema niisugune minevik, nagu on meie kujuteldav tulevik. Aegade omavaheline kriipimine romaanis, laval, ja laval võrreldes romaaniga, tekitab külmavärinaid. See on põhjus, miks iga romaani lugenu, meeldis talle või mitte, võiks Nüganeni lavastuse ära vaadata.
Solaristika kui teaduse paremad ajad, kui neid kunagi teaduslikus mõttes oligi, on möödas. Jaam pole enam teadusliku mõtlemise eesliin. Siin ei tööta paarkümmend teadlast, vaid solaristika arjergard, kunagised tippteadlased Sartorius, Snaut ja Gibarian (tema enesetapp eelneb romaani algusele). Sartorius kõneleb, nagu peaks aina ettekannet, tema meetodid eiravad kõiki rahvusvahelisi konventsioone ning ta antakse ilmselt kohtu alla. Snaut aina sööb ja muutub juua täis peaga raevukaks nihilistiks, Gibarian … noh, tema on surnud. Solaristika teooriaga ei tegele enam keegi, see on sama, mis tänapäeval alkeemia või perpetuum mobile leiutamine. Välitöödel osalevad kolm poolenisti unustatud vanameest: Sartorius, Snaut ja … noh, tema on surnud. Jaama ei likvideerita ainult põhjusel, et inimkond ei ole veel valmis tunnistama täielikku lüüasaamist ja püüab enam-vähem auga taganeda „Solarise afäärist“. Sartorius, Snaut ja Gibarian on need, kes jäid maha.
Seega tuleb Kelvin Jaama nagu Ranevskaja, kes pöördub tagasi kirsi aeda – nad tulevad minevikku. Ranevskaja oma noorusesse ja Kelvin oma kunagise õpetaja juurde. Õigupoolest meenutabki Lemi kirjeldatud Solarise uurimisjaam rohkem Ranevskaja mõisat kui kosmoselaeva. Kelvin pole olevikuinimene nagu Lopahhin, ammugi pole ta Trofimov. Kes siis Kelvin olla võiks? Firss unustati maha, kui minevik Ranevskaja ära põlgas. Kelvin tahab ise olla maha unustatud, ta tahab uskuda, et minevik võib ta veel vastu võtta. Kelvin usub lõpuks kõige kiuste mineviku taastulemist, usub sama intensiivselt, kui Ranevskaja andub mälestustele. „Milliseid piinu ma veel ootasin? Ma ei tea. Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg pole veel möödunud.“
Nüganeni „Solaris“ ei ole võib-olla kõige parem esmakohtumine solaristikaga. Kindlasti pole seda ka Tarkovski film ega ka Soderberghi variant. Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub. Vastasel korral võid saalist lahkuda tundega, et „ah, ega see ulme ole ikka mulle“.
* Ukraina Teaduslik-Tehnilise Ekspertiisi ja Informatsiooni Instituut.
