Madli Pesti

Nii „Araabia öö“ lavakujundus, lugu kui ka lavastus tervikuna tõid silme ette pildi idamaisest maotaltsutajast, kelle vilepillimängu saatel kerib end korvist välja suur madu.

Põnev on jälgida eri rahvusest näitlejate suhtlust: „Cosmopolitani“ trupp moodustab terviku ning kõik näitlejad teevad teksti võimaluste piires väljendusrikka rolli.

Von Krahli teatri uus loominguline juht Juhan Ulfsak: „Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis?“

Geriljarežissööriks ja kunstiterroristiks nimetatud Kim Noble’i humanism ja eksistentsialism pole üha süveneval internetiajastul kaotanud kübetki oma aktuaalsust.

Giacomo Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks.

Rimini Protokolli uus audio-rännaklavastus „Jagatud maastikud“ viib seitsmetunnisele jalutuskäigule Berliini lähistele metsa.

Uitamine kui kontseptsioon on lavastuse „Sammud“ oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke.

Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“ jääb kummitama – geniaalselt lihtsa dramaturgiaga kogukonnalavastus on intensiivne ja emotsionaalne.

„Balti tantsu platvormi“ rahvusvaheline žürii oli teinud rikkaliku valiku: kolmel tihedal festivalipäeval nägi publik üheksat tantsuvälja mitmekesisust peegeldavat tööd.

Juhan Ulfsaki lavastatud „Melanhoolia“ on Von Krahli teatri reklaamlause „puhas kunst“ sügav väljendus, asetudes ülitäpselt tänapäeva.

Lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ mõjub orkestri kujund sümbolina: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.

Lavastuses „Sahharov“ tegutsevad näitlejad ansamblina: kõik on Sahharovid ja mängivad ka kõiki vajalikke tegelasi Sahharovi elus.

Dramatiseerijad Karl Laumets ja Kertu Moppel on Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ paljudest tasanditest välja sõelunud vaid ideedraama.

Vaba Lava uuslavastuses „Error 403“ näeb sirgjoonelist, vaoshoitud vahenditega esitatud lugu, intensiivsemalt pursatakse vaid märulimiilitsate omavahelises poksikotistseenis.

Nikolai Halezin: „Valgevenes on kõik loomingulised inimesed võimule ohtlikud. Praegu on ühiskonnale suurim mõju just nimelt vabadel kunstnikel.“

Loomingulisel platvormil e-lektron õnnestus oma esimese katsefestivaliga luua digitaalne teatriarhitektuur, mida arendatakse järjest edasi.

Kahju, et „Üleminekuaja inimeste“ puhul on dramaturg olnud nii pealiskaudne: sisuliselt olulised ja huvitavad ideed on läbi kapatud, et ühte lavastusse kokku suruda kogu maailm.

Ibsenit väänamata, autoritruu teksti ja tegevustiku toel, on lavastaja Ingomar Vihmar põiminud ühte nukruse ja helguse, mis jääb kauaks kummitama.