Eesti Draamateatri „Araabia öö“, autor Roland Schimmelpfennig, tõlkija Liis Kolle, lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Aleksandra Koel-Tsupsman. Mängivad Ursel Tilk, Hanna Jaanovits, Hendrik Toompere, Merle Palmiste ja Jüri Tiidus. Esietendus 1. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Roland Schimmelpfennig on poeetiline, fantaasiaküllane, inimlik ja tänapäevane näitekirjanik. Ta ühendab brechtiliku võõrituse postdramaatilise polüfoonilisusega, luues seejuures ka narratiivseid lugusid. Ta on ühtaegu nii maagiline kui ka matemaatiline. Kõlab kui paras ämblikuvõrk?
Schimmelpfennig ehitab oma lood müütidele, aga asetab need argistesse olukordadesse. Põrkuvad vastandlikud maailmad. Pinge ja seiklus põimuvad maagiliselt voolava kulgemisega. Tema laused on lühikesed, rütmistatud. Tegelaste samaaegsed repliigid ja monoloogid asetab ta kõrvuti; koos korduvate keelekujunditega mõjub see kõik kui luuletus. Stseenivahetused on kiired. Tegelased hüppavad ajas. Meisterlikult lihvitud monoloogides räägivad tegelased endast kolmandas isikus, nad kommenteerivad toimunut: vaatajale antakse justkui kuldvõtmeke nende tegelaste peas toimuva avamiseks. Eri häälte ja jutustamisviiside polüfoonia moodustab kokku millegi, mida võiks nimetada atmosfääriteatriks.
Schimmelpfennig on üks mängitumaid Saksa näitekirjanikke. Aga mitte Eestis. Eestis edestab teda kaasmaalane Marius von Mayenburg, kes on iroonilisem, satiirilisem, poliitilisem, aga neid ühendab poeetilisus, lühikeste kiirete repliikide pingpong ja võõritav kolmandas isikus kõnelemine. Kui Mayenburg võidutseb praegu suisa kahe lavastusega Tallinna Linnateatris, siis Schimmelpfennigi kantsiks võib naljaga pooleks pidada Eesti Draamateatrit: „Araabia öö“ on kolmas Schimmelpfennigi lavastus selles teatris (2005. aastal lavastas Ain Prosa näidendi „Push up“ ja 2012. aastal Ingomar Vihmar „Naise minevikust“).
Veel on Eestis lavastatud kaks Schimmelpfennigi täiesti fantastilist näidendit: tehnikaülikooli tudengiteatris T-teater „Kuldne Draakon“ (2021) ja VAT-teatris „Mesilane sinu peas“ (2022). „Araabia öö“ paelub loojaid juba mitmendat korda: Tamur Tohver tegi Liis Kolle tõlgitud näidendist kuuldemängu (2007) ning lavastas näidendi Polygonteatris (2014). Tollane lavastus on mul isegi meeles: Rävala tänava amfiteatrilikku saali sai luua lummava kortermaja atmosfääri, kus häälte ja tegelaste polüfooniaga mängis kaasa Mart Soo kohapeal esitatud muusika.
Atmosfääriteater. Johan Elmi lavastus Eesti Draamateatri väikeses saalis on endasse tõmbav atmosfääriteater. Elm on lavastajana heas katsetamishoos. Magistrikraad lavastamises käes, ei piirdu ta vaid oma südamelähedase psühholoogilise teatriga, milles ta on korduvalt üles näidanud meisterlikkust (näiteks palju kiita saanud „Musträstas“, Nuutrum, 2022). Ka tema esimene koosloomemeetodil valminud improvisatsioonilis-etüüdiline „Abrakadabra“ (Tartu Uus teater, 2024) oli õnnestumine. Tungivad küsimused inimeksistentsist mõjusid koos väljamõeldud sõnade poeetiliste tõlgetega. Olles ise sõnatundlik, iseloomustabki Elmi lavastajakäekirja poeetilisus.
„Araabia öö“ tegevuspaigaks on suur korrusmaja. Aeg: kuumav suveöö. Maja ülemistel korrustel on torudest müstilisel viisil kadunud vesi. Viis tegelast elavad oma elu, janunedes millegi järele. Maagilise realismi vaimus suubub veepuudus tegelaste sisemiseks kõrbeks – janu ja janunemine põimuvad. Ruum ja aeg painduvad. Realistlik ruum (korrusmaja lift, trepistik, korterid, rõdu) muundub kõrbedüünideks ja beduiinitelkideks. Kuum suveöö suurlinnas on ühtlasi tähistaevaga kõrbeöö.
Nagu lavastaja eelkajastustes on maininud, hakkas ta „Araabia öö“ lugu kokku monteerima just tegelastest lähtuvalt: mis on nende teekonnad, mida nad tahavad, kuhu liiguvad. See toimib hästi: vaataja elab korrusmaja elanikele ja nende külalistele põnevusega kaasa, häälte polüfoonia lööb kajama. Näitlejavahendite valikud on tegelasiti kergelt erisugused, kuid seekord „erinevus rikastab“: tegelased on eri rahvusest, vanusest, soost. Kõige dünaamilisemalt mõjub Hendrik Toompere härra Lomeier korrusmaja haldusjuhina, kes püüab vee kadumisse selgust tuua. Nauditav on Toomperet näitlejana näha, seda ju väga sageli ei juhtu. Mõistagi on meeles suurroll Johan Elmi varasemas lavastuses „Musträstas“. Toompere Lomeier on aga hoopis teine kuju, esitatud mänguliselt ja detailselt.
Seitsmenda korruse Franziska rolli sobib Merle Palmiste kui valatult. Tema unise üürilise kujus on tunda kõrbeprintsessi. Franziska kohta kordub refräänina, et ta on „peaaegu alasti“. Aga alasti ta ei ole, isegi mitte peaaegu. See on tinglik, võõritav võte, mis sobib tervikusse. Franziska kaasüüriline, Hanna Jaanovitsi hästi täpselt esitatud Fatima ootab oma kallimat Kalili (Ursel Tilk), kes saabub motikaga korrusmaja juurde, aga jääb katkisesse lifti kinni. Jüri Tiiduse Karpati, kes jääb aga kinni konjakipudelisse, loob mõnusat müstikat ja muiet. Trupp on valitud täpselt ja töötab kui ühtne kellamehhanism. Näitleja peab siin vedama oma lugu, ent olema samaaegselt ühendatud tegelaste ühtsesse vereringesse, vastasel juhul hakkaks lavastusele vajalik täpne rütm lonkama.
Hõõguv kõrb. Lavastaja Elmiga alati tandemina töötav kunstnik Eugen Tamberg on seekord saanud ülesande, kuidas paigutada suur korrusmaja Eesti Draamateatri madalale väikesele lavale. Ta on lahendanud selle araabiapärase dekooriga võlukarbikesena. Inimesed elavad ju korrusmajades justkui omaette karbikestes-korterites. Laval avanevad karbikese küljed dünaamiliselt vastavalt tegevuse lahti kerimisele.
Lavastuse vahest kõige olulisem väljendusvahend on valgus, mille loojaks on äsja kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Priidu Adlas. Sumekollane valgusmaastik loob kõrbekuumuse tunnetuse; maagilisust rõhutavad valguse lummavad muutused sügavkollasest erkpunasesse. Pimestava kõrbepäiksena on prožektorid sagedasti suunatud ka publikule näkku. Atmosfääriloomesse annab oma panuse muusikaline ja helikujundaja Aleksandra Koel-Tsupsman Tallinna Linnateatrist (koostööd tegid nad ka seal lavastusega „Tikud“). Häälte polüfoonia väljendub heliski: araabiapärane muusika, veevulin, liftiheli, motika kiivri kui trummi tuhm heli, konjakipudeli kõmisev hääl ja klirin …
Nii lavakujundus, lugu kui ka lavastus tervikuna tõid silme ette pildi idamaisest maotaltsutajast, kelle vilepillimängu saatel kerib end korvist välja suur madu. Eesti Draamateatri araabia öö voogab kui boamadu kõrbes, vajutades mu silmalaugudele tõelise „araabia une“: koomale vajunud silmalaugude ja ripsmete vahelt vaatan võbelevat lavamaailma, mis mõjub kui kuumas, hõõguvkollases valguses värelev kõrbepind. See unenäoline, täpne-kui-kellavärk-lavastus võib mõistagi kõnetada vaatajat mitut moodi, mulle jääb võtmeks ühe tegelase mõte: „Kui pöördumatult muutume me selleks, mis me lõpuks oleme,“ kõneledes inimeste kontaktipüüust ja enesetajust.
