Külli Teetamm on noor näitleja. Õieti on ta üks nooremaid näitlejaid, keda tean, kui nooruse all pidada silmas uudishimu, katsetamisjulgust, psühhofüüsilist paindlikkust, valmisolekut siseneda kõige erilaadsematesse lavalistesse olukordadesse. Ja teadmatust – suurt teadmatust sellest, mis täna õhtul laval juhtuma hakkab, kuhu minek välja viib, mis katsetuse käigus selgub. Mulle näib, et just teadlikult valitud siiras teadmatus võimaldab Küllil jõuda laval olukordadesse, kus ta enne olnud pole, üllatuda ja üllatada. Püha teadmatus!

Ansambel. Näitlejaid võib liigitada mitmeti, üks võimalus on jagada neid suveräänseteks solistideks, väikestes kooslustes tegutsevateks bändimängijateks ning suurde kollektiivi kuuluvateks orkestrimuusikuteks. Sel juhul on Külli kindlasti orkestrant. Ent sellega ei kaasne suveräänsuse puudumine, see võib lihtsalt avalduda ootamatult, teisiti kui solistide puhul. 1998. aastal lavakooli lõpetanud Külli on sestsaadik kuulunud Tallinna Linnateatri truppi, kus on praegu 36 näitlejat. Koduteater ei tähenda üksnes kindlat kuupalka ja hubast töökeskkonda vanalinnas, vähemalt Külli puhul tundub mulle, et selles valikus avaldub ka eluvaade ja kunstnikuhoiak. Tähtis on kuhugi kuuluda. Õppida partnereid tundma ja minna kontaktiga süvitsi. Ehitada tervikut isegi siis, kui üksikud lõigud on vaevalised. 28 aastat Tallinna Linnateatris pole kindlasti olnud ühesugused, neisse on mahtunud tulekuid ja minekuid, koduootust ja pööripäevi. Küllap võiks Külli elada ka vabakutselisena säravat, vahest kirevamatki loomingulist elu, kuid mulle tundub, et ta kunstnikukreedo ei laseks tal minna.

Külli esimestesse teatriaastatesse jäid eredad-heledad rollid Elmo Nüganeni, Adolf Šapiro jt peenpsühholoogilistes klassikatõlgendustes, tihti rohkem kui sajandivanustes meesautorite tekstides, tihti meeskangelaste kõrval seistes, neid toetades ja päästa püüdes. Näiteks Dostojevski ja Nüganeni „Kuritöö ja karistus“: „Aga see Sonja läheb Siberisse. Võtab pambu ja läheb. Läbi lume ja tuisu, kas või jalgsi, aga pärale ta jõuab. See on inimtüüp, kellele mingi roojus ega rõvedus külge ei hakka, see kukub temast tagasi.“¹ Või Shakespeare’i ja Nüganeni „Hamlet“: „Kelle poole veel võiks Hamlet lootusega vaadata? Opheliale? Lavastaja on leiutanud Opheliale (Külli Teetamm) sädelevaid stseene, mis on tehtud nagu eimillestki, lihtsalt kinni püütud õhust. Juba tema esimese ilmumise süüdimatu mänglevus on originaalne ja äramärkimist väärt. [—] 30 sekundit saab ta ka troonil istuda. Hamleti kõrval. Kuninganna Ophelia. Unistuste piir.“² Või Turgenevi ja Šapiro „Isad ja pojad“: „Külli Teetamm mängib temale omase vahenditusega noort ema, kes puhtsüdamlikult armastab Nikolai Petrovitšit [—], oma lapse isa. Rolli õrn koomikatoon ei varjuta teenijahinge alandlikkust, mis hoopis teistsugune kui Dostojevski Sonjal.“³ Vahelduseks midagi tänapäevasest dramaturgiast, kuid siiski sama rida jätkates: Andrus Kiviräha ja Priit Pedaja „Eesti matus“ külalisena Eesti Draamateatris: „Helge, kerge, salapärane, otsekui teisest maailmast pärit tüdruk. Lee on vaba kui pääsuke (või liblikas?), kui ta laval hõljub ja poisile sülle hüppab.“⁴ Ja neid on veel, neid tüdrukuid ja naisi, „kellele mingi roojus ega rõvedus külge ei hakka“. Julgen arvata, et Küllile ei antud neid osi mitte eelkõige ta helehapra oleku, vaid mingi sisemise jõu pärast. Ta tegelased pole jäänud mutrikesteks meeste ümber keerlevates lavamaailmades, ükskõik kui ingellikud naised on ta mänginud lihast-verest inimesteks, rõhutanud nende sitkust, jonnakust, vaikset protesti ümbritseva reaalsuse vastu. Ta pole neile tiibu külge kujutanud, vaid keskendunud võitlusele. Külli ei ole kehastanud meeste kujutlust imelisest naisest, vaid meeletut inimlikku tahtejõudu, mida on tarvis, et uskuda ime võimalikkusse.

Tallinna Linnateatri tolle perioodi tipplavastused ja Külli olulised rollid sündisid valdavalt kammerlikes, intiimset mängulaadi soosivates saalides. Kuid Külli pole näitleja, kes värvidega koonerdaks või kelle transformatsioonid piirduksid pilgumuutusega; ta on ümberkehastuja, kelle rollide olemus avaldub sageli ekspressiivses plastikas. Kehalisus võib kasvada omaette kujundiks, tegelase kvintessentsiks. Jean-Luc Lagarce’i ja Elmo Nüganeni „Meie, kangelaste“ Eduardowa rõhutatud naiivsus sai poeetilise mõõtme, kui tüdruk muundus oma unistuste Kõrbekassiks. Arthur Valdese ja Anu Lambi „Keskööpäikese“ ettekandja kujutletavate nõudega teenindamisest kasvas tasakaalu otsiv elutants, naljakas ja miskipärast natuke nukker, eluaegne töö minutipikkuseks koreograafiaks tihendatud. Jõulised välised vahendid pole Külli rollides kaitsev mask, vaid avavad paradoksaalset psühholoogiat: näiteks paruness Erica (Tammsaare ja Nüganeni „Ma armastasin sakslast“) tugev saksa aktsent muutus tegelast defineerivaks, keelekõlas koos läheduspüüd ja distantseerumine. Ka julgelt groteskseid toone kasutades, näiteks rafineeritult õela öömajapidajanna Vassilissa Karpovnana (Maksim Gorki ja Uku Uusbergi „Põhjas“), on Külli peitnud sekka igatsuse ja pidetuse varjundeid.

Külli on osalenud reas märgilistes lavastustes, nomineeritud üheksal korral teatriauhinnale (mul pole hõlmavat statistikat, aga võimalik, et ta hoiab Eesti näitlejate seas nominatsioonide rekordit) ning 2024. aastal naispeaosatäitja auhinna ka pälvinud. Mõistagi on olnud ka teistsuguseid töid. Olen mõnikord Küllit vaadates mõelnud: miks ta vastu ei hakka, kui talle väärilist mänguruumi ei anta või kui lavastaja näeb ta tegelaskuju märksa üheplaanilisemana kui võiks? Kuid vastuhakk pole vist Külli loomuses. Tema ehitab tervikut – ja kui talle seal parasjagu rohkem ruumi pole, siis täidab selle, mis on antud, ja ootab järgmist võimalust. Ning leiab midagi, mida katsetada, igas rollis, igal etendusel.

Pikka aega kokku mänginud näitleja­ansamblil on võrratute vooruste juures ka varjupool. Olen vahel teatrisaalis istudes tundnud, kuidas ansambli vaim neelab alla isiksused, lihvib maha põnevad eripärad. Näitlejad hakkavad mängima nii ühes võtmes, et tundub, nagu materjal ja tegelaskuju polekski enam olulised, tähtsamaks saab sulnis kokkumäng ise, ühtne võti, mis avaldub pisut tõstetud kõnemaneeris, hästi tempereeritud tundepaisutustes ja täpselt ajastatud tasakaalustavas soojas huumoris. Kui kõik on liiga kontrolli all, tekib tunne, et teatrilava on hermeetiline ruum, mil pole välismaailmaga, sh minu kui vaatajaga, enam sidet.

Külli on üks näitlejaid, kelle lavale­ilmumised on seda tunnet hajutanud. Ta on tundlik ansamblimängija, aga see, mille ta endaga lavale kaasa toob, võib ulatuda ansamblist üle: ta avardab mängu­reegleid, kuid ei lõhu tervikut. Seda Külli omadust on kõige kõnekamalt ära kasutanud Taago Tubin, lavastades Nina Raine’i „Nõusolekut“. Külli ilmub kahes napi lavaajaga kõrvalosas, kellele pole kavalehes nimegi antud: need on kannatanu kohtuasjas ja perelepitaja. Me ei saa neist palju teada, kuid nad määravad loo käigu. Üht iseloomustab ülim haavatavus, teist ülim kaetus – kontrastid on ehmatavad, tirivad lavastuse tundeskaala jõuliselt laiemaks ning just seeläbi jõuab sügavamal emotsionaalsel tasandil, mitte üksnes intellektuaalselt kohale see vastik ja valus teema, millest „Nõusolekus“ juttu.

Kohtumised. Truudus koduteatrile ei tähenda, nagu poleks Küllil olnud tööd mujal. Ta on teinud kaasa hulgas põnevates projektides, saanud neis kokku uute partneritega ja kombanud oma väljendusvahendite piire. Mullugi andsid ta diapasoonist aimu napp lüüriline sisekaemus Pille-Riin Tipu ja Mari-Liis Lille minimalistlikus koorilavastuses „Kahe maailma vahel“ ning absurdselt kiired ümberlülitused Livia Ulmani ja Andris Feldmanise ning Sander Puki allegoorilises tragikomöödias „Orgia“. Kaht väga erisugust lavastust ühendab see, et tegevus ei allu seal olustikuloogikale, vaid toimub kusagil kujutlusväljal. Kerge irratsionaalsus näibki olevat Külli mängumaa. Erilisena hakkab ta tööde reas silma osalemine 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Liisa Saaremäeli ja Keithy Kuuspu installatiivses lavastuses „Kodupeatus“: kahe nädala vältel võõrustas Külli külalisi Eesti paviljonis, mis oli korraga kodu ja lava. Hiljem kinnitas lavastajatele, et see kogemus pani ta oma tööd näitlejana ümber mõtestama. Tundub, et enda kui näitleja defineerimine on Küllile pidev protsess.

Kümmekonna aasta eest oli Külli osa loomingulisest kooslusest, mille tuumiku moodustasid Tõnu Õnnepalu, Aleksander ja Liisi Eelmaa, Garmen Tabor, Kaie Mihkelson, Pääru Oja jt. Vaevalt nad end kunagi eraldi trupiks nimetasid, ent koos tehtud lavastusi iseloomustas mingi erilaadne otsing ja õhustik. Sealt aimdus ühe teise teatri võimalikkus: olmerealismist eemalduv, poeetiliselt tihendatud, äärmiselt sõnatundlik, kuid sõnatute kujunditeni, lõpuni määratlematuks jäävate habraste hetkedeni küündiv. Õrn, aga mitte sentimentaalne; karge, aga mitte jahe; poeetiline, aga mitte pateetiline. Õigupoolest ei jõutud koos teha palju, sündis kõigest mõni lavastus Eesti Draamateatri väikeses saalis ja Saueaugu teatritalus: „Vennas“, „Ingeland“, „Mäed“, tinglikult võib neile liita mõned ühised luulekavad ja varasemad Kruusvalli-tõlgendused … Külli osales „Ingelandis“ ja „Mägedes“, täites taas justkui esimese armastaja osi, aga tõi veidi küpsema ja kogenuma näitlejana kaasa ühe lisasaladuse, sügavama igatsuse taju ning ühtlasi teadlikkuse selle igatsuse täielikust täitumatusest. Külli napp ja isetu mängulaad, poeetilise sõna valdamine ja usaldamine ning erk tervikutunnetus haakusid nende tekstide ja lavastuste sisestruktuuriga, kus üks näitleja kandis läbi mitme tegelaskuju üht teemat või kus eri näitlejate rollidest aimdus ühe inimese erisuguseid elufaase. Oli tunda, et need lavastused vajasid Külli näitlejaomadusi ja tema sai end neis avada. Kahju, et see ühine minek kauem ei kestnud. Ilmselt polnudki sel ühest põhjust, küllap läks aeg lihtsalt nii … Ja midagi tollest kooslusest elab kahtlemata edasi, vilksatab kaasalööjate ja osasaanute uutes tegemistes ja kohtumistes.

Tulevik. Viimastel aastatel on Küllil olnud intrigeerivaid ühistegemisi äsja teatrikooli lõpetanutega. Muidugi, noor näitleja hoiab ikka omasugustega kokku … Kui palun noorematel kolleegidel Küllit iseloomustada, korduvad vastustes märksõnad: otsinguline, avatud, põhjalik, jäägitult pühenduv, enda suhtes nõudlik, väsimatu katsetaja ja avastaja. On tunda, et räägitakse ühist keelt. Aastatel 2020–2024 juhendas Külli koos Jaak Printsiga lavakooli XXXI lendu, toonastest õpilastest on saanud ta lavapartnerid ja lavastajadki. „Meie lennule oli omane, et õpetaja ei olnud keegi, kes on tulnud mäelt sõnumeid tooma, vaid inimene, kellega koos sinna mäkke ronida,“ ütleb Von Krahli teatri näitleja Karl Birnbaum. Võis juhtuda, et koos õpetajatega astuti lavale ka erialaeksamil: Birnbaum meenutab esimesel kursusel Merle Karusoo töötoas koos Külliga mängitud „Pisuhänna“ Piibelehe ja Laura stseeni. „Esimesel kursusel ei olnud mul halli aimugi, misasi on sündmus, roll, rollikaar või psühholoogiline sõnateater. Kui Külli tuli kokku leppima eraldi proovi meie stseeniga, siis hakkas mul põlv korralikult värisema. Kuid temaga proovi tehes kadusid kõik hirmud ja eelarvamused. Ta näitas mulle, kuidas avatus, kuulamine ja teineteisega arvestamine võib avada materjali sügavamalt, kui sa oma peas ealeski suudad ette kujutada. See oli minu esimene kogemus lavapartneriga ja saadab mind tänaseni,“ kinnitab Birnbaum.

Sama kursuse lõpetanud Endla teatri näitleja ning lavastaja Astra Irene Susi märgib, et dialoog Külliga on jätkunud ka pärast kooli. „Mulle on olnud eriti olulised meie kohtumised pärast teine­teise etendusi – need vestlused, kus saab analüüsida nii ausalt ja põhjalikult, nagu tihti teistega ei saa,“ ütleb Susi. „Me ei räägi ainult sellest, mis laval „töötas“ või „ei töötanud“, vaid ka sellest, miks mingi hetk mõjus, mis oli selle sisemine impulss ja kuidas see vaatajani jõudis. Me küsime teineteiselt, kus tekkis päris kohalolu ja kus hakkas sisse hiilima turvaline lahendus. Need on vestlused, kus saab olla haavatav, kahelda ja otsida, ilma et peaks midagi kohe ära defineerima.“

Tänavu kevadel esietendus Tallinna Linnateatris lavakooli üliõpilase Elss Raidmetsa autorilavastus „EXIT!“, Külli rolliks üksildusest räsitud, religioonist lahendust otsiv kõva koorikuga naine. Raidmets tajub, et Külli on kogenematute lavastajate suhtes usaldav ja annab uutele inimestele võimaluse. „Mulle tundub, et see ei ole kannustatud pelgalt pedagoogikast või lihtsalt kahjutundest pusserdistest lavastajahakatiste suhtes, vaid noored on Küllil seotud otseselt tema enda tulevikuga. See on väga kaval! Nii mõnigi kogenum näitleja mõtleks, et on oht mängida väga halvas tükis ja end lolliks teha; on oht, et pead paar kuud kügelema proovisaalis, kus üks tüüp teatrikunsti jalgratast leiutab; on oht, et pead näitlejapositsiooni asemel asuma õpetajapositsioonile. Aga kui sa oled avatud, siis on võimalus, et tekib mingi väga eriline, täiesti teistmoodi äratundmine – et mõlema poole maailmad avarduvad. Nii oli minu puhul, usun, et nii on ka kõigi teiste noortega, kelle loomingu elluviimisele ta on viimastel aastatel oma hinnalist lava- ja eluaega pühendanud,“ leiab Raidmets.

Jan Ehrenberg on üle kolme aasta ja kuuekümne korra mänginud koos Külliga lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ (autor Rasa Bugavičute-Pēce, lavastaja Marta Aliide Jakovski), mille keskmes on pimeda ema ja nägijast poja komplitseeritud suhe. Vahetult pärast etendust olen lavastajale kirjutanud: „Peaosalised olid väga täpsed, Külli kohe ekstra ja eriti. Võimas töö: mängida keerulist ja vastuolulist inimest nii, et ta käitumine muutub vastumeelseks, aga ta ise jääb mõistetavaks ja armastusväärseks.“ Ehrenbergi sõnul tundis ta proove tehes ja hiljem etendusi mängides, nagu ta oleks tagasi koolis ja Külli oleks veidi vanem kursusekaaslane. „Pea enne iga läbimängu ja etendust tuleb Külli mingi uue ülesande või ideega, mida laval proovida. Pärast lavalt mahatulekut peegeldame kolmekesi koos lavastaja Martaga veel kaua uusi kohandumisi, mida keegi täna laval tegi,“ räägib Ehrenberg. „Kui ma teen või ütlen täna midagi teisiti, siis ei saa ma Küllilt kunagi eilset vastust. Muutus võib olla mikroskoopiline, välisele pilgule nähtamatu, aga selle käigus tuleb rolli tagant nähtavale näitleja „mina ise“ ja lisaks kahele tegelasele tekib laval ka kahe inimese vaheline elus hetk.“

Mitu noort kolleegi mainivad, et Külli jätkab tööd ka pärast õhtust proovi või etendust ning öö hakul võib saabuda sõnum, kus ta analüüsib edasi mõnd päeval õhku visatud ideed või aset leidnud lavaolukorda. Jan Ehrenberg: „Ühes sõnumis tänas ta ühise etenduse eest ja ütles nii: „mu meelest oli põnev dünaamika ema ja poja vahel. Nagu kõnniks valu ja helluse piiril“. Mul on tunne, et sellel piiril kõnnibki Külli näitlejana. Ja just kõnnib, liigub millegi poole, mitte ei seisa ühe koha peal paigal.“ Küllap lavapartner teab, millest räägib. Liikumine on pidev, iga etendus on uus võimalus ning see pole suusoojaks lausutud trafarett, vaid reaalne igapäevane töö, endale püstitatud ülesannetest ja nende põhjalikust analüüsist koosnev protsess.

Täna, 22. mail tähistab Külli Teetamm oma esimest juubelit. Harva on nii noorel näitlejal juubel! Kõrvalt vaadates tundub, et kõik uksed on talle praegu valla, igas toas ootamas täiesti erisugused, aga ühtviisi intensiivset kohalolekut vajavad lavaolukorrad. Mida siis veel soovida? Vahest seda, et jätkuks partnereid, kes on valmis sama tihedaks ja tundlikuks pingpongiks kui Külli, et jätkuks dramaturge ja lavastajaid, keda huvitavad sama haprad valu ja helluse piirialad, mis tedagi.