Kuidagi on nii olnud, et ühel ajaperioodil jään kirglikumalt käima ühes kindlas teatris. See ei tähenda, et teistes ei käiks, ent see üks teater tõmbab – ja üha rohkem – vaatama iga lavastust, kujundama tervikpilti. Nõnda oli see mingil ajal Rakvere teatriga, on olnud mitmel korral Endlaga ning 1990. aastate keskpaigas muidugi Tallinna Linnateatriga.

Paar aastat tagasi viis tööelu mu mõneks ajaks Viljandi lähistele. Kodu mul seal polnud, sõpru samuti mitte. Otsustasin pikki tühje õhtuid sisustada sellega, et püüdsin Ugala repertuaarist ära vaadata nii suure osa kui võimalik. Peaaegu kõik lavastused, mida nägin, meeldisid mulle. Mõned vähem kui teised, ent polnud ühtki, mille vaatamist oleksin kahetsenud. Kui tööelu sealkandis lõppes, jäid alles harjumus ja tõmme. Ugalas-käigud jätkusid ja kestavad tänini, sest selle teatri repertuaar on intrigeeriv ja näitetrupp mitmekesine. Peaaegu iga lavastus näib väikelinna publikule reveransi tegemise asemel otsivat oma erilist publiku­segmenti.

Ühes mitmest suure linna teatrist võib loominguline juht ajada kitsalt oma asja, ehitada üles meistriteatri, paljundada oma maailmavaadet. Seda temalt ju oodataksegi: teosta ennast, raja koolkond, loo epohhi! Väikeses linnas tuleb aga mõelda ennekõike sellele, et teatrisse leiaksid tee võimalikult paljud inimesed võimalikult laial publiku­skaalal. Unustada ei saa ka seda, et Viljandis on kultuuriakadeemia ja teatrikool ning suure osa Ugala potentsiaalsest publikust moodustavad kultuurihuvilised noored.

Repertuaari kujundamises või kujunemises on alati teatud annus juhuslikkust. Ent tuleb tunnistada, et Liis Aedmaa on seda protsessi targalt juhtinud, pole püüdnud kujundada teatrit enda, vaid pigem publiku ootusi peegeldavalt, tegemata siiski sellele liiga suuri reveransse. Tulemuseks on omanäoline ja mitmekülgne repertuaar, mida on lavastama kutsutud kirju rida külalis­lavastajaid.

Aeg on ambivalentne nähtus. Ugala suure saali lavale jõudnud Molière’i „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees“ (lavastaja Maria Peterson) on kirjutamisest peale mõeldud sobima laiale publikuskaalale. Prantsuse klassitsistliku komöödia suurmeister Jean-Baptiste Poquelin, kunstnikunimega Molière, kõverpeegeldas oma näidendites tolleaegset ühiskonda, naeruvääristas silmakirjalikkust, minakesksust, ahnust, peenutsemist ja valelikkust. Pole siis üllatav, et tema ainus proosas kirjutatud näidend „Kodanlasest aadlimees“ (1670) pole 350 aasta jooksul oma teravust inimlike pahede väljanaermisel minetanud.

Esialgu tekitas originaalpealkirja muutmine (Ugalas mängitakse näidendit pealkirja all „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees“) kahetisi tundeid, sest mitte iga kord ei kõla klassika tänapäevastamine lõpuks ka nii tänapäevaselt, et hallid ülikonnad ja mobiiltelefonid saaksid lavastuse orgaaniliseks osaks. Ja kui tabad end näiteks Shakespeare’i vaadates mõttelt, miks pagana pärast nad värsis räägivad, on lumm lõhutud ning tegevusaja tänapäeva ülekandmine pole ennast õigustanud. Vahel tuleb koguni mõte: miks lavastaja publikut alahindab? Vaatajal oleks ju põnev ise avastada, et veidrates rõivastes ja värsis kõnelevad (sel korral siiski mitte, sel korral on puhas proosa!) tegelased on pärit otsekui tänapäevast.

„Kvaliteetinimese“ puhul on aeg ambivalentne nähtus ning see on algusest peale intrigeeriv. Pealkirjast juhindudes ollakse justkui tänapäevas, ent kostüümide kaudu antakse vihjeid ka ajaloolisele keskkonnale. Tänapäeval, mil moes on igasugused riided, kanna ainult välja, annab see publikule vabaduse uskuda tegevuse ülekandmine täpselt sellesse aega, kuhu fantaasia võimaldab.

Härra Jourdainile õmmeldakse uued rõivad, mis on stiilselt näidendi kirjutamise ajastus ja üldsegi mitte liiga ülepingutatult uhked, vaid väga kaunid. Meenus, et varasemate „Kodanlasest aadlimehe“ lavastuste puhul on tulnud härra Jourdaini kostüüm groteskselt üle võlli keerata, et see teistest ajastukostüümidest eristuks. Parukas muudab härra Jourdaini üsna härra Molière’iga sarnaseks. Tore ja Jourdaini väärtustav detail, kui see ka polnud niiviisi mõeldud.

Tänapäeva maailmas on tõepoolest liiga palju ajudeta tühikotte, kes identifitseerivad ennast põhiliselt kolme r-i kaudu: raha, riided ja rumalus. Sõna „kvaliteetinimene“ on nii tabav, et läheb usutavasti selle lavastuse publiku kaudu rahva seas laiemalt käibele.

Seejuures püüab praegune aeg ju paaniliselt hoiduda kedagi sildistamast. Asi on muutunud naeruväärseks, mõelgem või Pipi isale või lagritsale või ühele jäätisele – kõikidele nendele sõnadele, mida tänapäeval enam kasutada ei tohi. Mitte kunagi varem pole meil olnud nii rangeid reegleid, mis ometigi annavad meile nii palju uusi vabadusi. Näiteks pride ja body positivity.

Lisaks ühiskonnakriitikale pakub „Kvaliteetinimene“ suurepärast meelelahutust suurel laval, teatrit tema kõige algsemas tähenduses. Maitsekalt lavastatud komöödia, kus on palju laulu, tantsu ja säravat dialoogi.

Minimalism, mu arm. Lavakujunduse (kunstnik Pille Jänes) moodustab suur raam, või hoopiski pildiraami alus, sest selle ülemises nurgas meenutab kunagist hiilgust tükike kullatud raamist. Või on see hoopis viide tänapäeva kombele väärtuslikke asju jupikaupa soetada? Lisaks ehib raami üksildane pärl ja pärlikarp. Kogu ülejäänud lavapind on valguse värvida ja uhketes kostüümides näitlejate täita (kostüümikunstnik Maarja Naan). Teatris ei jää usutavus kunagi selle taha, et kujundus pole piisavalt realistlik.

Jean-Baptiste de Lully kirjutas omal ajal „Kodanlasest aadlimehele“ muusika. Eva Eensaar- Tootseni muusikaline kujundus, Peeter Konovalovi lauluõpetuskunst, Hanna Junti koreograafia ja Tanel Saare lavavõitlus loovad lavastusele rütmika ja hoogsa kulu. Laulavad Merlin Kivi, Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss, tantsib Viljandi kultuuriakadeemiast toodud külaliste nelik: Saara Kalju­järv, Leonhard Sass Taalmaa, Jens-Patrik Rand ja Jenss Lootus.

Nad liiguvad nii graatsiliselt, vaatavad nii julgelt otse saali, on pikad ja sportlikud, nende keha rasvaprotsent on vist miinuses, aga valgulihaseid on neil see-eest mitme mehe eest – kas mitte selline polegi tänapäeva kvaliteetinimese klišeekuvand kõigis neis spämmides, mis pidevalt meie telefoni tungivad? Kui nad oleksid mind kutsunud, oleksin julgelt läinud kaasa nende tai chi kõnniga, ümisedes omaette: „Vist polegi see hallukas, et vana aeg on ümber, sest mõjukuselt …“ Nojah.

Dalí, kindral ja katkine nukk. Tegelaste galerii on värvikas. Suur osa tekstist suunatakse otse publikusse, mis võiks mõjuda võõrikult, aga ei mõju. Kvaliteet­inimesed esinevadki ju kogu aeg, on alati valmis sattuma rambivalgusesse või juhusliku kaamera ette.

Härra Jourdain tuleb oma uut hommikumantlit esitlema ning temast kvaliteetinimest vormima palgatud õpetajad tahavad oma raha iga hinna eest kätte saada. Õpetajaskonnast säravaim on ilmselgelt Einsteinist põlvnev filosoofia­õpetaja (Vallo Kirs), kes tunneb õpilase rumaluse pärast tohutut piinlikkust, kuid kuna õpilane on maksev klient, püüab end olukorra alla painutada. Ja seda on huvitav jälgida. Janek Vadi kehastatud tantsuõpetaja oma prantsuse patsi, punaste sukkade ja kombineega joonib alla, et sugu on tänapäeval inimese enda valik, nagu ka see, milliseid rõivad on tema meelest mugavad ja kaunid.

Janek Vadi ilmub hiljem veel krahv Dorante’ina, kes meenutab kohutavalt Salvador Dalíd. Polegi oluline, miks püüab lavastaja meie alateadvusest tuttavaid tegelasi esile manada, võib-olla lihtsalt seetõttu, et see on nii tore. Tore välja mõelda, tore mängida ja tore vaadata. Jourdain meenutab Molière’i ennast, filosoofiaõpetaja sarnaneb Ein­steiniga, Dorante Dalíga, Riho Kütsari raevukas vehklemisõpetaja kasutab aga sellist haukuvat kõneviisi nagu kindralid sõjaväeparaadi kamandades.

Margaret Sarve Lucile on sama mõttelageda näoga nagu kõik kenad kvaliteettüdrukud seksikate galal. Mängida pole Sarvel suurt midagi: Lucile, nagu kõik sedasorti tegelaskujud, on üsna mänguvõimalusevaene, ent Sarv suudab sellest siiski korraliku karakterrolli aretada. Lucile on tehtud plastmassist, ja see nukk on vist juba natuke katki – igal juhul ei liigu tema jäsemed enam õigesti, kui temaga mängivad mehed teda muudkui väntsutavad.

Näitleja Margaret Sarv on Ugalas minu viimase aja suurim avastus. Ta lausa sunnib end laval vaatama, temas on mingi tohutu haprus ja purunemisohtlikkus, aga ka tarkus, ja seda huvitavamalt tulevad tal välja nimelt rämedad („Inishmaani igerik“) ja rumalad tegelased.

Võib-olla oli lavastus tervikuna esietendusel veel pisut parlanksist väljas: esimene vaatus kõige vaimustavam, teine igavavõitu (uusi üllatusi, millega esimese vaatuse ajal juba harjutud sai, ei tulnud peale) ning kolmas kiskus juba lasteteatriks. Mis oli tegelikult täiesti õigustatud, sest seal on teater teatris, võib-olla koguni Molière’i-aegses teatris, kus härra Jourdainile mängitaksegi maha totaalne palagan. See peabki olema jämekoomiline ja tobe, peegeldama kvaliteetmaailma labast tagumist poolt, sest nii on härra Molière selle omal ajal kirja pannud.

Sorothustra. Vaatamata kõigele oli lõbus, meeleolukas ja publikut väärtustav teatriõhtu, kus hoog ei raugenud hetkekski. Täpselt selline pidu katku ajal, nagu me praeguses hulluks läinud maailmas vajame.

Ent selle lavastuse punkt ja koma ja kirss tordil on ikkagi Aarne Soro härra Jourdainina. Maria Peterson on rääkinud, et mõtles neliteist aastat tagasi kooliõpilastega lugu lavastades, et seda tuleks teha Ugalas ja peaosas ei näinud ta juba siis mitte kedagi teist kui Aarne Sorot. Enamik meist ilmselt siis veel ei aimanudki, et ükskord saabub Soro­thustra, Soro aeg, kus kõik, mida ta laval puudutab, muutub teatud mõttes kullaks. Nüüd on see aeg käes.

Sorol on kordumatu tragikoomiline orgaanika. Lisaks on temas ka mingi uskumatu empaatia või soojus. Tegelane, keda ta kehastab, võib olla loll nagu öö, absoluutselt naeruväärne, isegi pahatahtlik, ent ta pole mitte kunagi üdini halb. Soro leiab lunastuse ka kõige suuremale rumalusele ja egoismile. Ka sel korral avastasin, et olen – otse loomulikult! – härra Jourdaini poolt, veelgi enam, ma olen isegi tema moodi.

Täiesti vaimustav on Soro Jourdaini vaimustus sellest, et see, mida me praegu suust välja ütleme, on proosa. Proosa!!! Mitte luule. Kas me äkki pole kvaliteetinimesena kvaliteetmaailmas heljudes hakanud ära unustama lihtsat tõde, et elu ongi proosa?