Soome Rahvusteatri „Jänese aasta“ („Jäniksen vuosi“), autorid Arto Paasilinna ja Kristian Smeds, lavastaja Kristian Smeds, lavakunstnik Kati Lukka, kostüümikunstnik Auli Turtiainen, valgus- ja videokujundaja Ville Seppänen, lavastaja assistent Marta Aliide Jakovski. Mängivad Tommi Korpela, Heikki Pitkänen, Sari Puumalainen, Marja Salo ja Juha Varis. Esietendus 16. X 2024 Soome Rahvusteatri suures saalis.
Kristian Smeds tõi oma tõlgenduse soome menukast romaanist „Jänese aasta“ ligi 20 aastat tagasi välja Tallinnas Von Krahli teatris, mullu oktoobrist on tema lavastus ka Helsingis Soome Rahvusteatri laval. Eesti lavastaja Marta Aliide Jakovski oli seal Smedsi assistent, abiline ja partner.
Minu lemmiktekstikoht lavastuses „Jänese aasta“ on hetk, kui Sari Puumalaise kehastatud politseiprefekt ütleb, et ta sai suve ainsal vabal päeval töökõnede pärast nii vihaseks, et võttis keset järve kirve ja raius paadi tükkideks. Arto Paasilinna samanimelises romaanis on kohalik nimismees meesterahvas ning ammugi ei lõhu ta oma paati. „Jänese aasta“ ilmumisest saab tuleval aastal pool sajandit, elu on selle ajaga muutunud. Naised pole politseis enam haruldus ning kui pisut mõelda, siis Paasilinna välja mõeldud nimismees oli just sedasorti tegelane, kes oleks võinud vihahoos keset kalapüüki tõesti ka paadi pilbasteks lüüa.
Lavastus ja raamat on väga erinevad ning ühtlasi väga sarnased. Lavastusest on välja kärbitud nii Venemaa-käik kui ka ohtralt lehekülgi kulutanud diplomaatilise bürokraatia naeruvääristamine, samuti sõjaväeõppused ja metsatulekahju, aga selle võrra rohkem on ruumi inimloomusele. Ja jänesele, kes lavastuses kõneleb inimkeeli.
Smedsi lavastus püsib kontrastidel. Naljakas ja lõbus esimene vaatus võtab õhtu teises pooles sootuks uue pöörde. Nii nagu ka viis ja vorm, kuidas esimeses vaatuses lugu jutustatakse, asendub teises vaatuses hoopis teistsugusega. Naerust kasvavad pisarad, rekvisiitidega üle kuhjatud lavast aga vähestele sümbolitele keskenduv näitemäng.
Lavastuse vaataja on tunnistajaks Smedsi oskusele tuua näitlejais välja tunded ja meeleolud, mis liigutavad publikut hingepõhjani. Nii jänese monoloog teise vaatuse algul kui ka Vatase lõpulugemine teise vaatuse finaalis annavad „Jänese aastale“ mõõtme, millest raamatut lugedes kohe aru ei saanud. Saalis istudes ühtaegu imetled Marja Salo ja Tommi Korpela oskusi, seejuures lavalt tulvavad emotsioonid ja mõtted tungivad juuksejuurte ja selgroo viimaste lülideni. Harva, väga harva olen kogenud teatrisaalis midagi sellist, veelgi enam, need pole ainult tunded, mis möllavad ega lase vaatajat lahti. Smeds on täiendanud Paasilinna romaani teksti ning näitlejate sõnade mõte on tähtsamgi veel.
„Ma ütlesin ju sulle, et ära jäta mind üksi, et ma kardan seda meest. Aga sina ainult naersid ja ütlesid, et ära karda.“ Jänese monoloogi üks rida võtab kokku peaaegu kõik maailma hirmud venelaste rakettidest kuni pelguseni peksa või sõimata saada. „Sest tõde on selles, et tegelikult olen ma pehme loomuga mees, soe abitu romantik ja unistaja. Villasesokivend,“ lausub Vatanen lavastuse lõpus, enne kui astub Helsingi öhe, sõnastades nii Smedsi arusaama Soome mehest.
Smeds kasutab teises vaatuses videokaamerat, mis filmib näitlejat ülisuures plaanis. Marja Salo iga näoliigatus linastub lava hiigelekraanil, tema pisarad on peaaegu pesukausi suurused. Salo jänes ei saa jätta kedagi külmaks. Tema silmavesi on kontrastis õige pea sama suurelt näidatava Juha Varise ronga monoloogile.
Varisel on mängida õige mitu rolli, tähtsaim neist ronk. Ta on just sedasorti tegelane, keda kõigil meil on põhjust karta, nii jänesel kui ka püssiga Vatasel. Esimese vaatuse ohmakat politseinikku kehastanud Varisest on saanud äkki ahnuse ja ükskõiksuse kehastus. Niiviisi käitub inimene, kes on kaotanud väärikuse ja alles on jäänud vaid saamahimu. Kes „Jänese aastat“ lugenud, teab, mis lõpuks juhtub ahne rongaga, niiviisi läheb see ka laval. Verd laval ei lenda, aga kujutletavast raualõhnalisest vedelikust nõretavad kõik kohad rekvisiitideta tühjast mustast lavast kuni teise rõduni.
Kui juba näitlejatöödest rääkida, siis ma ei ole ammu kuulnud kedagi, kel on nii võimas hääl kui Tommi Korpelal – võib-olla Koit Soasepp oleks võrreldav. Korpela sügav ja kindel hääl moodustab enamiku tema rollist, mis on loodud õige nappide vahenditega. Esimese vaatuse Vatanen on pelgalt vaatleja kesk koomilist möllu, et teises vaatuses maailma jälgimise tulemus lagedale kraamida. Villasesokivend on vaid eneseiroonia mehe suust, keda vaataja näeb sirgumas. Aga võib-olla ka mitte, oleneb vaatenurgast ja mõistmisest.
Marja Salo häälekool on ilmselt pärit samast kohast kust Korpelalgi. Keeruline on uskuda, et see on võimalik mikrofonita, aga nii see on. Salo mängus on tähelepanuväärne oskus teha nalja, olla naljakas laval ja publikuga suheldes, sest neljanda seina lõhkumine on lavastuse sissejuhatuses esikohal.
„Jänese aasta“ on üles ehitatud nii, et näitlejad astuvad neljanda seina varjust publiku sekka veel enne, kui etenduse ametlik algusaeg on kukkunud, haaravad viimased kaasa kuni selleni, et terve saal laulab ühele (tõenäoliselt juhuslikult valitud, aga võib-olla ka mitte) vaatajale sünnipäevalaulu. Smedsi näitlejad võtavad veel enne, kui n-ö ametlik näidendi tekst hakkab lavalt kostma, enda turvalisse embusse kogu saali koos kahe rõduga tükkis. Ühelt poolt oli see lõbus, aga teisalt vältimatu eeltingimus, sest teise vaatuse võtmemonolooge ei oleks olnud võimalik esitada, kui kontakt vaatajaga poleks täiel määral paigas. Lõppude lõpuks on see vaid näitemäng, kus luuakse pettekujutelma.
Üks asi veel: stseenid, mis olid mõeldud naljakana, olid seda tõepoolest, saal naeris. Komöödia on komöödia ega midagi ebalevat, kus nali jõuab kohale vaid väheste saalisistujateni. Soome näitlejail on oskus lasta endast lahti ja olla oma rollis, näiteks naelapüstoliga orav või siristav pääsuke. Ülesanne kõlab lihtsalt, aga tegelikkuses seda pole.
Smedsi lavastus ei lähe mööda päevapoliitikast. Paasilinna muigab peidetud moel soometumise üle, Smeds viskab nalja Alexander Stubbi kulul. Urho Kaleva Kekkose üleelusuuruses kuju on aga mõlemal kesksel kohal. Kahtlustan, et Smeds sai Kekkose koljukuju mõõtmise lavalise lahenduse idee Tallinnast, kus Estonia taga kaks aastat tagasi avati Pätsi ausammas. Võib-olla ka mitte, aga eestlasele mõjub see just nii. Smedsi lava-Kekkonen on liiga sarnane Pätsu peaga ja liiga erinev näiteks sellest, kuidas soomlased ausambana meenutavad Helsingi kesklinnas president Mauno Koivistot.
Nii Paasilinna kui ka Smedsi Vatanen on soomlase võrdkujuna õige püüdmatu, eri nurkade alt vaadates isesugune. Naljakas ja traagiline ühtaegu. Ikkagi inimene, kui viidata Lia Laatsi mängitud Kohviveskile. Telefilmi ja romaani võrdlemine pole kuigi hea mõte, aga kui kirjutan arvustuse lõpuridu, siis millegipärast hüppavad korraga mälust esile Laats ja Karl Kalkun filmis „Siin me oleme“. Kui jätta kõrvale kõik tühine, siis neis oli midagi, mis iseloomustas eelmise sajandi 1970. aastate teisel poolel elanud eestlast. Nii nagu Paasilinna maalis pildi samal ajajärgul elanud soomlasest ning Smeds otsib võrdlust praegusega. Smedsi soomlane pärineb aastast 2024, aga me kõik tuleme kuskilt, võttes kaasa olnu.
