$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Suures osas koosneb Karin Lutsu loomingu seekordne väljapanek visandlikest teostest, mida näidatakse esmakordselt.
Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.
Eesti kunstis hakati seksitöötajaid kujutama saksa ja prantsuse moodsa kunsti eeskujul, kuigi ka kohalik sotsiaalne tegelikkus toetas teema ülevõtmist.
Kärt Hammeri näitus paneb mõtlema abjektsiooni ja pühaduse suhtele. Sakraalsusel on alati olemas nii puhas kui ka ebapuhas, rüve aspekt.
Vabamu väljapanek on teostamata monograafilise uurimuse või suuremamahulise näituse kondikava. Jääb loota, et sellele järgnevad põhjalikumad käsitlused.
Vaade punamonumentidele on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ja näib, et ühel nõul ollakse ainult selles, et arutelu on vaja.
Uus portreefilm püüab jälgida ja nähtavale tuua Mare Tralla isiksuse eri külgede kõrval kogu tema olemust läbivat sisemist loomesundi. Mis teda käivitab? Kuidas? Miks?
Eesti Energiate näitus sai pealkirja tõdemusest, et vanemas eas saab kunstitegemisest paratamatus ja harjumus. Harjumuse jõud pole aga vähem tähtis kui ambitsioonikas eneseteostus.
Naiskunstnike tööde kohalolu Kadrioru kunstimuuseumi Flandria kuldse ajastu näitusel peegeldab autentselt flaami tollast kunstielu, hariduslikke ja ühiskondlikke olusid.
Flo Kasearu loometegevus paigutub professionaalse kunstivälja piiridesse, kuid on valmis neid piire ületama, selleks et anda oma oskused ja vahendid vägivallaohvrite käsutusse.
Tallinna Linnagalerii näituse pealkiri on laenatud Naima Neidre teoselt, kuid loodus ja aja voolamine sobivad kõigi kolme autori teoste ja loomehoiakuga.
Autoriehe on ehtekunstniku ainulaadne meistriteos. Neid ehtekunstnikke, kes nende kõrval väikeseeriaid või ka tiražeeritud ehteid ei loo, on siiski vähe.
Hilkka Hiiop: „Lõppotsust ei rajata materjaliuuringutele, vaja on ka kunstiteadlase konossöörlikku pilku ja stiilianalüüsi, arhiiviandmeid ja (kunsti)ajaloolist üldpilti.“
Ajaliselt ja temaatiliselt lõdvalt piiritletud väljapanekutel saab näidata töid, mis muidu avalikkuse ette ei jõua, kuid kuraator peab suutma oma ideed vaatajale selgelt esitada.
Anna-Stina Treumundi valimine rahvusvaheliselt tuntud fotokunstikeskuse Tallinna filiaali avanäitusele on hea avalöök Eesti nüüdisfotokunsti tutvustamise protsessis.
Kuigi näituse kuraator ei väida, et tegu on feministliku lähenemisega, kuid ei näituse teemapüstitus ega enamik töidki poleks sündinud naiste ühiskondlik-kultuurilise emantsipatsiooni ja kriitilise teadlikkuseta.
Ingrid Ruudi: „Feministlik arhitektuurilugu püüab laiendada objektide ringi, mida pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid analüüsida ja seega need ajalukku kirjutada.“
Terje Ojaveri mütoloogilised olendid ei tekita õudustunnet, vaid osutavad fantaasiamaailmale. Kuid kunstnik on aus enda ja vaataja suhtes.
Tulevikus oleks huvitav näha, kuidas Keiu Maasik militaarsuse ja mehelikkuse diskursuse lahti mõtestab, kuid ühe dokumentaalse lühifilmi tarvis on õige keskenduda perekonna loole.
Kirke Kangro: „On väga oluline, et inimkaotuste mälestamiskohad saavad kuju kunstiteosena: looming ei korva kaotust, aga justkui suhtleb nendega, kellele see on osaks saanud.“
Krista Kodres: „Kunsti ja kunstiteaduse kude on põimunud keeruliselt, ühiskondlikult ja erialaselt. Uurija võimalus sellega toime tulla on süveneda mõnda ilmingusse ja sedakaudu jõuda laiemate seosteni.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.