Karin Lutsu loomingut on viimase paari­kümne aasta jooksul korduvalt eksponeeritud isiku- ja naiskunstnike ülevaatenäitustel. Tema kõige tuntumaid teoseid 1920. aastate lõpust ja 1930. aastatest iseloomustab autobiograafilisus ning üldse naiste kujutamine laiemalt. Nii ongi tema loomingut käsitletud enamasti naiste emantsipatsiooni ja selle kultuurilise tähistaja nn uue naise diskursuse võtmes, millele annab tuge Lutsu enda positsioon 1930. aastate Eesti kunstielus. Ta oli tollase Eesti kunstielu tuntuim naissoost maalikunstnik, üks esimesi naisi, kes hakkas kunstiülevaateid kirjutama ning meie esimese naiskunstnike näituse idee autor ja üks korraldajatest 1939. aastal. Päevikutesse kirja pandud kriitilised sõnavõtud meeste ja naiste suhete ning naiste traditsioonilise abielurolli kohta, millega tal oli raske kohaneda, toestasid sellist loojakuvandit veelgi.

Aga Luts oli väga produktiivne kunstnik ning tema loomingu erinevaid tahke ja perioode jätkub avastamiseks veel kauaks. Ühte uut teemat puudutabki Mare Joonsalu kureeritud näitus „Pildid reisidelt“ Tartu kunstimuuseumis. Suures osas koosneb see väljapanek visandlikest teostest, mida näidatakse esmakordselt ja mis on valminud 1944. aastal Rootsi põgenenud Lutsu ja tema filoloogist abikaasa Peeter Arumaa iga-aastaste puhkusereiside ajal Prantsusmaale, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Luts ise pidas neid akvarelle ja joonistusi pigem reisimuljete jäädvustusteks, aga mitte valmisteosteks. Seega võikski näitust vaadata fragmentaarse pildipäevikuna. Eriti huvitavaks teeb visuaalse reisipäeviku lugemise tõsiasi, et teosed on näitusel kõrvutatud lühitekstidega Lutsu päevikutest.

Väikeformaatide ja visandlike tööde kõrval on välja pandud siiski ka mitu üldtuntud ja meie kunstiklassikasse kuuluvat maali, nagu „Comédie-Française“ (1939) ja „Kunstnik (Autportree)“ (1937). Need meenutavad tema reise Pariisis, kuhu Luts jõudis esmakordselt tänu kunstikooli Pallas stipendiumile 1928. aastal. Jäänud sinna aastaks ja pärast stipendiumiraha lõppemist siidrätikute maalijana elatist teenima (see ongi „Kunstniku“ teema), on Luts kirjutanud, et tema soov oli „saada välja kitsalt väikselt maalt“. Kummalisel kombel ei kajastu autoportrees õnnetunne, mida värskelt Pallase lõpetanud noor naine Pariisilt ja „avaramalt elult“ oli oodanud: muidu iseolemisest õhkuva kunstniku laugel on pisarad; õnneks teame kirjast vennale, et kunstnik kurvastab vaid majanduslike võimaluste puudumise tõttu. „Comédie-Française“, kus on kujutatud kahte noort naist teatri loožis, kõneleb ilmekalt prantsuse impressionismijärgse maalikunsti mõjudest Lutsule, keda köidavad siin ebatavaliselt intensiivsed värvid ja valguse-varju mäng.

Karin Luts pühendus täielikult kunstile, kuid päevikutest tuleb välja tema rahulolematu ja rahutu loomus. Seda rahutust, vajadust liikuda, suhelda, kritiseerida, midagi otsida, „võtta, keda tahad ja jätta, keda tahad“, nagu ta ise on kirjutanud. Vajadus reisida, tavapärasest – ja tihti tüütavaks muutuvast ja rahuldust mitte pakkuvast – keskkonnast eemalduda, oli Lutsule eluliselt tähtis. Muidugi on reisimine või välismaal õppimine-resideerimine ikka olnud osa kunstnike haridusest ja käinud enesetäiendamise juurde, aga Lutsu puhul näib see olevat suurel määral ka psühholoogiliselt vajalik eskapismi vorm. Reet Mark on 2004. aastal ilmunud Lutsu kataloogis esile toonud kontrasti päevikutes kirjeldatud reisimärkmete ja teistel teemadel tehtud sissekannete vahel. Kui muidu kujuneb lugejal päevikute põhjal pilt pigem depressiivsest, enda ja oma ümbrusega tihti pahuksis, ambitsioonikast loovisikust, siis elu teise poole välisreiside kirjeldustest avaneb teistsugune inimene – peaasjalikult sädelev ja rõõmus.*

Rõõmu ja sädelust pakkusid algul Eesti provintslusest ja hiljem Rootsi hallusest ja suletusest tüdinud kunstnikule Vahemere-äärsete maade päikeselised sihtkohad. Näitusele valitud eskiisid kõnelevad eelkõige kunstniku huvist selle vastu, mida ta igapäevane elukeskkond ei pakkunud: eksootika, läbipaistav valgus, sädelevad veepinnad, eksootilised detailid ja erksad värvid. Rannastseenid, arhitektuuri- ja linnavaated, taimed, viljad ja inimtüübid, keda Põhjamaadel ei kohta. „Itaalia noored poisid on mõned plastilised ja graatsilised nagu baletipoisid … Valgetes trikoodes, särkides, bluusides – siniseis linaseis, kergeis pükstes. … Mõned poisid on nagu väikesed kreeka kujud,“ kirjutas ta aastal 1957. Luts maalis muidugi ka Rootsis veedetud suvepuhkuste ajal, aga nende akvarellide palett ja hele valgus on äravahetamiseni sarnased näiteks Korsika vaadetega ja Rootsile viitab vaid rannahüti küljes rippuv lipp.

Mida aga Lutsu reisipildid otseselt ei näita, on see, kui suurel määral oli reisimine läbi põimunud eneseharimise ja erialase suhtlusega, mis Lutsu pidevalt tagant innustas. Visandid viitavad küll huvile klassikalise arhitektuuri vastu, aga näiteks ühes oma lemmikpaigas Veneetsias külastas Luts alati kunstibiennaali, kust sai põhjaliku ülevaate rahvusvahelise kaasaegse kunsti arengust. Sellega, muide, polnud ta enamasti sugugi rahul. Võib-olla seetõttu ei väärinud see ka kujutamist, kes teab? Mõne renessanssmeistri (nt Giotto) vormivõtted on seevastu ära märgitud nii sõnas kui vihjamisi ka pildis. Itaalias reisimine oli mõttetööd nõudev kunstiajalooline ekskursioon, mitte lihtsalt kaunite vaadete nautimine ja nende impressionistlik visandamine.

Sama käib teiste reiside kohta, kus ta pühendas palju aega muuseumidele, näitustele ning Pariisis ka teiste väliseesti kunstnike või loovisikutega kohtumisele. Selle kõige kohta on tehtud sissekirjutused päevikusse. Reisipilt kui žanr ei peegelda reeglina pingeid, mis võivad reisikaaslaste vahel esile kerkida ja enamasti kerkivadki. Inimestevahelistel ebakõladel pole kohta ka Lutsu piltides (kuigi päevikutes on neist märk maha jäetud). Reisides säravam ja rõõmsam Luts suudab ikkagi oma reisikirjeldustesse pikkida rahulolematusenoote abikaasaga – sest Karin tahtis üht ja Peeter tahtis midagi muud. Seejuures on selge, et kunstnik Karin reisis nii ohtralt tänu õppejõust Peetri sissetulekule.

Kui mõelda neist asjust, mida Lutsu reisipildid otseselt ei näita, tõuseb esile reisimise oluline funktsioon, mida reisipilt omakorda tähistab ja võimendab: selle roll iha ja fantaasia (teadvustatud ja teadvustamatute) nõudmiste täitmisel. Ka Lutsu näitusel loovad justkui mööda libisevad linnavaated, vaikelud itaalia puuviljadega, eksootilised looduspildid või päikselised rannad mulje ideaalmaailmast ja ideaalsest maailma kogemise-vaatamise viisist. Neid vaadates on lihtne vaimusilmas kujutada aeglases tempos kulgemist silmailu ja mõttetoitu pakkuvais kultuurides päikese all (mis sellest, et tegelikult see kindlasti päris nii ei olnud). Pilt on selles mõttes petlikum kui sõna. Loomulikult pakuvad Lutsu ja Arumaa reisid meile kultuuri- ja kunstiloolist huvi ning jagavad selle kohta olulist teavet, kuid need pildid annavad vaatajale lisaks võimaluse unistada.