Taas on ühes kevadega jõudnud Vanemuise lavale uus Giacomo Puccini ooper, järjekordne ooperirepertuaari klassika, nagu ka mullu aprillis esietendunud „Turandot“ ja 2019. aasta märtsis esietendunud „Madama Butterfly“. Ehkki kõigi Puccini tuntumate ooperite kohta võib öelda, et need on ühed kaunimad, silmapaistvamad ja suurejoonelisemad ning on kindlustanud endale sellega koha suursuguses kaanonis, saab tänavu Vanemuises esietendunud „Boheemi“ kohta nentida, et eelnimetatu kõrval on see ühtlasi lihtne, mõnevõrra naiivnegi, ent üdini siiras ja inimlik. Pärast esietendust 1896. aastal Torinos oli „Boheem“ Pariisis peaaegu 60 aastat järjest mängu­kavas ning kindlustas endale koha nii kanooniliste meistriteoste auväärses reas kui ka kontserdipubliku südames, keda puudutas tollal võrdlemisi erandlik, lihtinimesele käegakatsutav süžee, mis jõudis publikuni just nimelt jutustavas vormis, mitte numbriooperina.

Selle põlvkondade kaupa publikut kütkestanud ooperi libreto aluseks on prantsuse kirjaniku Henri Murger’ (1822–1861) proosateos „Stseene boheemlaselust“, mis on kirjutatud selleks, et ülistada XIX sajandi keskpaigas esile tõusnud elustiili, mille markantseim prototüüp oli mõnevõrra ebatraditsiooniline, vabameelne, piire kompav ja neid ületav, kuid eelkõige loomingulist vabadust hindav ning (vähemalt natukene) kannatav ja nälgiv kunstnik, olgu ta siis poeet, maalikunstnik, filosoof või muusik – kõik tüpaažid on esindatud ka Puccini ooperis. Murger oli väidetavalt ka esimene prantsuse kirjanik, kes kujutas boheemlaste eluolu XIX sajandi keskpaiga Pariisi Ladina kvartalis. Kui Puccini „Boheemi“ tegelastel tuleb eluga hakkama saada sealsamas 1830ndate Pariisis Juulirevolutsiooni tõmbetuules, siis seekordse Vanemuise „Boheemi“ sündmused on paigutatud hoopis 1960ndate alguse Pariisi, samuti aega, mil pinged ühiskonnas olid kasvamas ning päädisid 1968. aasta protestidega. Need üliõpilaste protestid tipnesid maikuus Pariisi Ladina kvartalis aset leidnud mässuga – just seal, kus leiab aset ka „Boheemi“ tegevustik.

Paljude teiste ooperitega (kas või Vanemuiseski mängitava Puccini „Turandotiga“) võrreldes on „Boheemil“ niisiis ses kaanonis mõnevõrra eriline koht. Nimelt pöördus Puccini sellega nn veristliku loojutustamise vormi poole, kus keskmes pole mitte kuningad ja nende suured teod, vaid tavalised inimesed, kes olid juba mõnda aega saanud nautida kodanliku kontserdielu vilju. Niisamuti nagu kuningate ja müütiliste jumalate teod, võib olla mäletamisväärne ning veel enam korda minna ka lihtsa inimese lugu ja hingevalu. Olgu siis tegu kunstlilli valmistava õmblejanna Mimi või vaese ja räsitud avangardiga, vaata et äärmuseni romantiseeritud kannatavate geeniuste võrdkujudega, kes ootavad, et aeg annaks nende uudsele kunstile asu ja au ning keegi päästaks nende loomingu – ja nemad vaesusest.

Seejuures on ka tänu- ja tähelepanu­väärne, et veristlik lugu on küll väga kompaktne, ent lühikese aja jooksul jõuab süžee sulnist ja hillitsetud armumisest armukadeduse keeristormi ja trööstitu traagikani. Nagu ka Vanemuise versiooni lavastaja John Ramster on oma saatesõnas nentinud, on tegu tõesti ökonoomse ooperi ja täpse looga, sest Puccini dramaturgial on nii mõndagi ühist lühijuttudega, kus sündmustik areneb loogiliselt, on ajaliselt raamistatud ning võimaldab esitleda dramaatilisi situatsioone kiirelt ja efektselt. Veel enam, Ramster leiab, et „Boheem“ on tõesti veatu kunstiteos: „Metatasandil on see ooper täpselt seda laadi kunstiline täius, mida noored boheemlased nagu Rodolfo ja Marcello läbi raskuste saavutada püüavad.“

Viimasega saab tõesti nõustuda, sest „Boheemi“ dramaturgia, muusika ja libreto moodustavad läbipõimunud lavastusterviku, mille andis oivaliselt edasi ka Vanemuise interpretatsioon. Seda enam et Puccini mõtles ooperit kirjutades ka lavastusele ning lisas libretodesse remarke nii valguskujunduse kui ka kostüümide kohta, on imetlusväärne Vanemuise versiooni detailiküllus ja -tundlikkus ning õnnestunud lavakujundus. Hunnitult kasutatakse pöördlava võimalusi ja selle abil loodud atmosfäär mõjub tõesti autentsena ning on truu sellele boheemlaslikule Pariisi idüllile, millest oleme lugenud raamatutest ja mida näinud kinolinalt. Ehkki sedapuhku küll Ladina kvartalis, mitte Montmartre’il, kajab siiski sellele mõeldes kõrvus Charles Aznavouri igihaljas 1965. aasta šansoon „La bohème“, mis passib samuti valutult lavastusele valitud ajastut illustreerima (kuigi Vanemuise versioonis toimub tegevus 1960. ja 1961. aastal). Küll aga nutab ju Aznavour oma vikerviisis taga boheemlust kui sellist – laul on otsekui hüvastijätt boheemlasliku Montmartre’i viimaste päevadega.

Lavakujunduse ning kunstnikutöö kõrval on kiiduväärt ka ooperi muusikaline tase ning seekordne osatäitjate valik, iseäranis Mirjam Mesak Mimi rollis: kehastades justkui poeesiat ennast, käivitab ta tegevustiku, kui kohtub poeedist Rodolfoga. „Boheem“ on muuseas praegu Baieri Riigiooperis tegutseva Mesaku elu saatnud juba pikka aega:¹ veetlevalt tagasihoidliku Mimi osa oli tema esimene päris professionaalne roll 2018. aastal Londonis ning hiljem on ta üles astunud Saksamaal ooperi teise naistegelase, ekstravagantse ja eneseteadliku Musetta rollis.

Nii Mesak kui ka Vanemuise muusikajuht Risto Joost on intervjuudes nentinud,² et „Boheemi“ teeb kütkestavaks esmajoones selle sisu, lugu, mida sobib iseloomustama Mimi tegelaskuju lausutud fraas „dolce malìa“ ehk „magus maagia“, millega kirjeldab seda, kuidas kunst võib meid mõjutada: ülendada ja liigutada, trööstida ja traumeerida. Nii on ka „Boheemi“ keskmes lõppeks kunst, mis on suurem kui elu. Kuid kas ka suurem ja kestvam kui armastus?

Ajatust ja siiralt inimlikust teemaringist hoolimata tuleb aga tõdeda, et kuna viimased Vanemuise ooperilavastused on olnud üsna julged nüüdisaegsed tõlgendused, üllatas Vanemuise muusikajuhi Risto Joosti seekordne soov teha „klassikaliselt värske lavastus“, kuna tema sõnul on teatud lood, mida ei tohiks väga puutuda, sest publik ja muusikud võivad kurjaks saada.³ Ka lavastaja Ramster nentis: „Esitame värske, kuid klassikalise versiooni ooperist, mida paljud inimesed on varem näinud, ning kõige tähtsam on, et tahame lugu jutustada võimalikult selgelt, tuues esile tegelased ja nende otsused.“⁴

Kui rääkida kanooniliste teoste ja armastatud lugude värskest interpretatsioonist või, vastupidi, võimalikult autentsest tõlgendusest, meenub itaalia muusikateadlane ja filosoof Alessandro Baricco, kes nendib raamatus „Hegeli vaim ja Wisconsini lehmad“: „Muusika eripäraks ja anomaalsuseks on see, et tema edasipärandamine ja interpreteerimine on üks ja seesama žest.“⁵

Tõesti, igasugune muusika, olgu süit või sümfoonia, oratoorium või ooper, ärkab ellu siis, kui see kõlama pannakse. Kõlama panemine eeldab aga interpretatsiooni. Teose interpreteerimisega kaasnevad alati küsimused ja riskid, mis ulatuvad ajastukohasest esituspraktikast, kramplikust noodi­truudusest ja kas või sõnade hääldusest küsimuseni teose originaali ja originaali­truuduse kohta. Liig agar interpreteerimine võib halval juhul originaali reeta ning seda tundmatuseni moonutada, ent heal juhul võib läbikaalutud kaasaloov interpretatsioon muuta teose veelgi rikkalikumaks. Küsimus, kas selline „reetmishirm“, nagu nimetab seda Baricco, legitimeerib näiteks interpretatsiooni keskpärasuse, interpreedi oskamatuse või lihtsalt vaimuvaese tõlgenduse, viib aga tõigani, et originaali polegi ju tegelikult olemas. Seda ka ooperi puhul, mille iga lavastus on erinev, ent mille sama lavastuse iga ettekannegi pole samasugune.

Hoolimata sellest, et Vanemuise „Boheem“ on suures plaanis tõesti traditsiooniline ning seisab vähemalt natukene ikkagi silmitsi kirjeldatud reetmishirmuga, tuleb tõdeda, et nii selle värske interpretatsioon, kuid eelkõige just veristlik süžee tõstavad selle Vanemuise repertuaaris kanooniliste ooperite hulgast esile. Ehkki ikka ja jälle tahaksin polemiseerida, miks tuua taas lavale krestomaatiline vana ooper, selmet proovida midagi päriselt uut ja värsket, mis kõnetaks ka nooremat publikut (sest ooperimaailmas on puudu ka publiku järelkasvust), tuleb siinkohal tõdeda, et „Boheem“ on oma krestomaatilisusest ja „ajatusest“ hoolimata tänapäevani päriselt kõnekas, iseäranis seekordses Vanemuise tõlgenduses. Ehk isegi rohkem, kui seda on nüüdisaegse interpretatsiooni kuube rüütatud kangelas- jms ooperid (näiteks „Turandot“ või „Kuningas Arthur“). Pealegi ei ole boheemluse kui sellise romantiseerimine ju veel täiesti hääbunud ning see lugu (ja lavastus üleüldse) on teatavast naiivsusest ja ooperižanrile omasest tundetormist hoolimata tõesti siiras ja inimlik ning just see puudutab ja kõnetab.