$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Barcelona nüüdismuusika ansambel Morphosis tõi Tartus Eesti esiettekandele kuus teost, sealhulgas Elo Masingu oma.
Orkestri Põhjakõla kontserdi tõmbenumbriks kujunes esimese Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile loodud kontserdi, Tauno Aintsi „Tundmatu teekond“ esiettekanne.
Arrogantseim resümee: Tartus mindi Mahleri kaheksanda sümfooniaga enam sügavuti, Tallinnas oli tegu muusikaelu sädeleva sündmusega.
Una Corda kontserdil kajas kõiges vastu hoolikas läbimõeldus: valgustus, muusikute riietus ja lavaruumi paigutus oli klassikaliselt kaunis.
Kontserdi kõigist külgedest hõngus siirast austust. Kui seesama muusika ei kumiseks kõrvus algkujul koorilauludena, ei märkakski teisenemist.
Kuskilt kostab ikka sõjamüra, millega õigustada laialdast vägivalda, samal ajal kui alternatiiv võiks olla ka brutaalsuse sihilik eiramine.
„Minu muusika“ peegeldas vaid üht killukest Rannapi loomest, uus programm juba terendab silmapiiril. Esitus oli tõesti perfektne, kava hoolsalt kaalutlet ning publik ilmselgelt kuulduga rahul.
Oli kõigiti arukas jaotada Eduard Tubina sümfooniate esitus kahe orkestri vahel nimme nii, et seitsmes jäi Vanemuise tsipa väiksemale ning kaheksas arvukamale ERSO-le.
Festival „Klaaspärlimäng“ kulgeb oma olemusvoos kesksuvise Tartu lahutamatu osana.
Vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on selgelt nooruse – ja mõistagi solistide nägu. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse.
Pidunädala sisustasid 38 esmaklassilist interpreeti ja neli tippheliloojat, koosseise soolost kvintetini – muusikagurmaanlus!
Armastusega, teadagi, ei mängita. Iseasi, kas sedasorti buffo’sid tarvitseks üldse ajaviite lustist enamaks pidada ja jante armastuse nimega rüütada.
Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid.
Kavas oli ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke (liig)rammusat romantismi.
„Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente.
Kas peitus see kõik tõesti üksnes partituuri lehekülgedel või sündis Joosti filigraansest suunamisest, kuid õnnestumine oli peaaegu triumfaalne.
Meie XX sajandi alguse muusikapärand on justkui kilgendav periheel üleilmses tervikpildis – hilisemad suured tõusud ei pisenda varasemat.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.