Kõik Vanemuise sümfooniaorkestri eriprogrammiga kontserdid tõmbavad kuulajaid kui magnetiga. Need lähevad alati täissaalile ja on südamega ette valmistet.
Seekord kõlas avaloona esiettekandes Ardo Ran Varrese sümfooniline poeem „Tartu aastatuhande kajad“. Hümnilik algus suubus kiiresti salapärasesse rütmiostinaatosse. Rohked teemakatked pikemat arendust paraku ei leidnud ning seetõttu jäi helikude mosaiiklikuks ja pisut rabedaks. Sellisest killustatusest on kahju, sest teose alguse pidulikkus haakunuks ideaalselt Richard Straussi Alpi maastike suurejoonelisusega. Ehk võiks jutustamisosav Varres samast ideelättest tõukuvaid osi juurde luua ja ühendada need tulevikus tsükliks – tuhande aasta täitumiseni Tartu esmamainimisest on ikkagi veel pisut aega.
Järgnenud Jean Sibeliuse viiulikontsert osutus õhtu rafineerituse tipuks. Enam kui sajand vana teos on kinnistunud paljude kuulmismällu nii sügavalt, et võimaldab keskenduda iga esituse eripärale – ja Hans Christian Aaviku pakutu oli vaimustav.
Kontserdi loomise aegu neljakümneseks saavale Sibeliusele tähendas viiul n-ö hingepilli ja avaramas mõttes ust muusikailma. Võib imestada, et säänset erilist armastust kroonib üksainus kontsert, aga eks ole see omamoodi märgiline.
Askeetlikku materjalikasutust ja ülekaalukat dünaamilist vaoshoitust võib pidada paariks värskeks võtteks, millega Sibelius taotles põhjamaist kargust. Ka ohter solisti virtuoossus erineb oma kohatises teravas karmuses tavapärasest romantilisest lopsakusest, kujunedes millekski vaikimisi-vihjamisi kantuks. XIX ja XX sajandi vahetusel teisenes koos stiili ja esteetika muutusega ka arusaam kontsertlikkusest. Puhas ülemeelik mängurõõm ei kadunud sootuks, kuid selle kõrvale tuli psühholoogilisem maneer ja sisekaemuslikum mõtlus. Tehniline tulevärk asendus tungimisega hingesügavikesse, pakkudes vastutasuks hirmliigutavat unustamatut intiimsust. Muusika kohta öeldakse, et sõrmist tulev läheb kõrvusse, südamest tulev aga südamesse. Kes tahaks siis sõrmede ja kõrvadega piirduda?!
Esimese osa domineeriv piano eeldab ülimat õrnust. Juba avataktide pehmelt lainetav helipilv, mille kohale kerkib solisti eleegiline teema, kätkeb tohutut sugestiivsust. Viiuli repliigid ulatuslikel burdoonseil harmooniail pürivad liikumisse, kuid miski hoiab neid tagasi. Allasurutus, talitset toores iha igatseb pidevalt vallapääsu, aga ei leia seda. Viiuli uitlemised mõjuvad valulikult ja pinna all hõõgub säde üüratu väega. Kui peateema lõpu eel taas pinnale kerkib, lööb see orkestratsioonis särama nagu pikalt peidus olnud päike.
Teine ja kolmas osa järgivad leplikumalt kontserdižanri vormitraditsioone. „Adagio di molto“ koraalilik algus paisub keskosas tremoleerivaiks tundeiilideks, ent naaseb lühikeses repriisis pühalikku rahusse. Sellesse tüünusesse võiks jäädagi, kui finaali hoog ei tükiks läbematult peale, nii et „Allegro, ma non tanto“ ülevoolav energiasööst pärast eelnevat hellust lausa ehmatab. Partituuris pole küll ei järsku edasiminekut ega ka vaikust nõudvat märkust, kuid osadevaheline ülim kontrastsus tekitas kontserdisituatsioonis pakilise vajaduse kas või terake pikema pausi järele. Timpanite ja madalate keelpillide eksalteerit pulsatsioon ning vitaalsusest pakatav galopeeriva rütmiga teema toimisid kui liigäkiline ärkamine reaalsusse, ent eks olegi mängulisus rondolikele lõpuosadele iseloomulik. Pulbitsevasse meeleollu tõstet ja püstijalu aplodeeriv publik sai meeleheaks ka tillukese lisaloo.
Aaviku mäng on alati ühtaegu isetu, vahetu ja isikupärane. Stoiline rahu ja väline kiretus staatilisemais ning hingetuks rübelev ekstaatiline andumus tuliseis lõikudes täiendavad üksteist nagu muusikalis-filosoofiline duaalsus ratio ja emotio vahel. Tema interpretatsioonis leidub kuhjaga nüansseeritust, aga ei midagi lihtsakoelist ega võltsi. Artistlik peab laval mõistagi olema, sest liigne tagasihoidlikkus ei kingiks kirkaid elamusi, aga oskus balansseerida stiilse maitsekuse ja välise sära vahel on äraütlemata peen kunst. Aaviku laitmatu tehnika ei sihi tihti kohatavat efektitsemist, mis võib-olla polekski halb, kui interpreeti ei varitseks oht minna muusika suhtes üleolevaks. Siis ületähtsustab ta esitust, sidumata helilooja ideid ja oma tõlgendust võrdseiks osapoolteks.
Solistile sekundeeris tõeliselt pühendunud orkester, kus leidus heldes koguses puhkpillide kauni fraseeringuga meloodiaid ja keelpillide tihedatoonset intensiivsust. Risto Joost oli leidnud õnneliku kesktee, kuidas sihiteadlikult suunata orkestri terviklikku kõlapaletti ja samal ajal jätta vabadust spontaansuseks. Väärtuslikku vastukaalu toekatele tutti-aladele pakkusid luurava pingega triloogid sooloviiuli, teiste keelpillide esipultide (kumeda sügavuse tõttu tõstan eriti esile kontrabassi rühma kontsertmeistri Hanna-Ingrid Tominga) ja kõige tundlikumalt timpani vahel (samuti pillirühma kontsertmeister Alessandro Beco).
Õhtu teise poole täitis Richard Straussi viimane sümfooniline suurvorm, gigantne „Alpi sümfoonia“. Vahemikus 1911–1915 loodud teos ei puuduta sugugi oma ajajärgu ega Esimese ilmasõja meeleolusid, vaid keerab pilgu peaaegu demonstratiivselt romantilise loodusidealismi, isegi -naivismi poole. Kogu elu heliloojat saatnud mägede lummus jõudis monumentaalse muusikalise jäädvustuseni alles loometee teises pooles. Ometi pole „Alpi sümfoonia“ üksnes pastoraalne helirännak, vaid Strauss leinab selles sümboolselt mitut suurvaimu (enim ametikaaslast Mahlerit ja kunstnikku Stauffer-Berni) ning reflekteerib Nietzsche mõtteteaduslikke arutlusi.
Nimetusele vaatamata on tegu sümfoonilise poeemiga, mis eristub vähemalt kahes silmatorkavas aspektis Straussi varasematest analoogidest. Esiteks kuuleme siin ehtsat hilisromantismi vaimus hiidorkestrit, kus tavapärasest tunduvalt rohkearvulisem ning liigikirevam puhk- ja löökpillide koosseis pakub uskumatut tämbraalset rikkust ja võimaldab saavutada maksimumilähedase kõlajõu. Vahel ei suuda Eesti kontserdisaalid seesugust haaret mahutadagi ja tugevuspiiri ületada on võrdlemisi kerge. Seda enam imetlesin, et ka kõige jõulisemad forte fortissimo’d ei löönud kõla n-ö lõhki, vaid säilitasid mahlaka täidluse. Tihti hakkas kõrva meeldivalt puhas akordika ja nõtke fraseerimine.
Eelkirjeldatu valguses: autori juhtnööridest väheldasem keelpillirühm jättis endast tihke ja sooja tooniga imeilusa mulje. Orkestri balansi nimel mängiti järelikult äärmiselt intensiivselt. Eriliselt kaunid olid vaiksed, sissepoole pöörat hetked, näiteks alguse ja lõpu fantaasiaküllased ööpildid, mis jäid küll pompoosselt juubeldavate lõikude kõrval vähemusse, ent tõid palju tundlikku haprust.
Veidravõitu mulje jättis tuulemasin, mida Strauss on pidanud vajalikuks äikese ja tormi stseenis. Muidugi tekitab pöörlev trummel väga eriskummalist heli, kuid moodsamate orkestratsiooniefektidega harjunule näis see väheke koomilisena. Olgu, helilooja soov on seadus. Seevastu oreli asendamist süntesaatoritega ei oska ma kuidagi põhjendada. Vanemuise kontserdimajas on ju igati korralik orel, mis asetseb liiati organisti-dirigendi silmsidemeks soodsas kohas. Milleks siis kunstlik ersats, mille tämber mõjus tõtt-öelda päris vulgaarselt?
Teose teine oluline erisus seisneb vormiuuendusis: Strauss on eksperimenteerinud üheosalise sümfoonilise poeemi ja sonaat-sümfoonilise tsükli ühendamisega. 22 lühemat või pikemat, aga mitte üle kuue minuti kestvat programmilist stseeni järgnevad üksteisele vahedeta, moodustades eraldi või paarikaupa sümfoonia kujuteldava karkassi: sonaadivormilise lähte, lüürilis-aeglase ja skertsoliku osa. Üksnes tempoka lõpetuse on helilooja asendanud pikema vaibumisega, mida ju tollal ikka aeg-ajalt harrastati.
Paistab, et kuulajail õnnestus selline katkematu voog väga edukalt vastu võtta – kord-paar tabasin kogu saali justkui sünkroonselt hingamas. Kahtlemata on Straussi muusika erakordselt pitoreskne, ulatudes rustikaalseist meeleoludest mäslevate ja nägemuslikeni. Tunnistan, et nii ruttu kulgevat viitkümmet minutit pole ma varem kontserdil kogenudki. Teose ümber tekkinud maagiline, poolenisti sümboolne raam mõjus õnneliku ja helgena: ööst ja päikesetõusust üks teekond kord algas ning loojangusse ja öhe see ka hääbus. Ees ootab valgeöine suvi – jäägu see kergus kõiki kandma!
