Muusika on universaalne keel, millest saavad aru kõik, kuid selle sügavamate kihtide, struktuuri ja sotsiaalse dünaamika mõistmine nõuab pühendumist ja uurivat pilku, suurest kiindumusest rääkimata. EMTA kevadkonverentsi „Uurin muusikat“ keskmes oli just uudishimu – soov vaadata helide taha ja küsida „miks?“ ja „kuidas?“ või „mida see kõik üldse tähendab?“.
Avaettekande pidas EMTA vanemteadur Brigitta Davidjants, kes rääkis noortele muusikauurijatele, miks tasub muusika ja teadusega üldse oma pead vaevata, tuues näiteks iseenda. Davidjants, kes peale subkultuuride mõtestamise kirjutab ka lühiproosat, tõi oma ettekandes välja, et teeb nii mõneski mõttes oma unistuste tööd, sest on alati armastanud lugemist ja kirjutamist. Mina lisaksin sellesse loendisse ka muusika, sest ilma muusikaarmastuseta on raske end ja oma elu sel moel muusikale pühendada.
Muusikateadust üldse mitte õõnestavas või alavääristavas mõttes võib igaüks olla muusikateadlane, kui anda talle internetiühendus ja piisavalt aega. Lubage, ma selgitan. Davidjantsi ettekande valguses olen hakanud mõtlema, et minu huvi muusika ja muusikateaduse vastu sai alguse ammu enne, kui minust sai muusikateadlane, sest kõik need tunnid, mille ma veetsin õhtuti muusikat, bände, žanre, subkultuure, laulusõnu ja kontserdikäitumist jälgides, sillutasid teed selleni, et minust sai EMTA muusikateaduse tudeng. Nii et interneti ja oma vaba aja „ebapraktiliselt“ kasutamine viis mind paratamatult selleni, et ma tahtsin seda teha ka akadeemiliselt.
Arvatavasti ei ole ma kaugeltki ainus. Olen suhteliselt kindel, et kõik noored muusikateadlased, kes konverentsil kõnelesid, alustasid kunagi samast punktist: nende armastusest ja huvist muusika vastu võrsus soov saada targemaks ning õppida muusika kohta kõike, mis oli neile kättesaadav. Mõnel juhul avaldus see selles, et hakati ise muusikat looma, mõnel teisel juhul aga suures armastuses koorilaulu, muusikute, inimeste või isegi oma eriala vastu. Usun siiralt, et muusika peab olema kättesaadav kõigile ning seepärast peaks ka muusikateadus olema suuremal või vähemal määral kättesaadav kõigile, kelle südames põksub armastus muusika vastu, aga ka kustumatu janu targemaks kujuneda, oma ideid, uitmõtteid ja teese tõestada ja teistega jagada.
Miks ma toon mängu inimesed, kui muusikakonverentsi keskmesse peaks jääma ennekõike muusika? Aga selle pärast, et muusika ilma inimesteta pole mõeldavgi. Vahel paistab mulle, et võtame liiga enesestmõistetavalt, et keegi on ühe või teise teose või loo meile loonud, kuid samavõrd ilmsena võtame ka seda, et sellesama teose või muusika on keegi sisse mänginud. Seepärast on minu meelest tänuväärne, et vähemalt osa ettekandeid oli pühendatud sellele, mida muusikud kogevad. Näiteks rääkis Anna Lea Haamer (EMTA), kuidas õpetada soololaulu murdeeas neidudele, Valentina Vaab (EMTA) aga sellest, kuidas toetada keskendumisraskustega noorte ja laste arengut.
Mõlemad teemad mõjutavad ennekõike neid noori, kes sirguvad muusikuks viie, kümne või 15 aasta pärast, kuid kellele tuleb aega pühendada nüüd ja praegu. Need teemad on ühtlasi seotud sellega, mida on ühiskonnale palju ette heidetud ning mida heitsid kultuuriministeeriumile mõni aeg tagasi ette ka Muba noored: et Eestis ei ole (noored) muusikud väärtustatud.* Et me pühendame neile küll aega, kuid me ei paku neile lootust ega võimalusi ja toetust. Seepärast olen seda meelt, et see, kust Anna Lea Haamri ja Valentina Vaabi tööd algavad, on suisa erakordselt tähtis. Jah, raha on tore, erialane töö, mida armastatakse, on vapustav ja haridus on kulla hinnaga, kuid alustada võiks ka sellest, et hoolime noorte vaimsest tervisest, aitame neil paremini enesega toime tulla ja teha muusikat nende endi tingimustel. Just seda Haamer ja Vaab uurivadki.
Mõneti kehtib sama ka Mattis Briedise (EMTA) uurimistöö kohta, kus ta uurib, mida teevad segakoorid Lõuna-Eestis pärast laulupidu. Briedise uurimisteema puhul pole küsimus pelgalt selles, kas inimesed üldse on kaasatud, vaid pigem, kas peale kaasatuse on ka piisavalt väljundeid, et ennast teostada. Jah, kord iga paari aasta järel laulukaare all olla on paljudele ilmselt imeline tunne, kuid kuidas seda imelist tunnet säilitada, kui seda ei saa panna purki nagu kodust maasikamoosi või marineeritud seeni? Või kas üldse peakski?
Vastus on, et loomulikult peaks, sest just see vahepealne osa, mida ei veedeta Tallinnas laulukaare all, kujuneb koori liimiks. Ja kui kooril on põhjust kokku tulla ka muul ajal, mitte ainult laulupeoks valmistudes, siis see on see, mille varal meie kooritraditsioon õitseb – nii Valgas, Tõrvas kui ka Antslas.
Minu enda ettekanne oli mu mulluse teema laiendus. Kui möödunud aastal rääkisin sellest, milline dünaamika valitseb Eesti metal-skeenes ja kuidas mõjutab seda ajalugu, siis sel aastal jõudsin selleni, millest oleksin tahtnud rääkida juba eelmisel aastal: kuidas naised skeenes selle tõttu kannatavad. Võin lühidalt öelda, et metal’i subkultuuri hierarhias ei ole naistele enesekehtestamine pelk valik, vaid ellujäämise ja enesekehtestamise mehhanism, mille eesmärk on vältida marginaliseerimist ja objektistamist. Seepärast tuleb naistel hoolega valida enese kehastatav roll ning pidevalt (ja sageli ka ennetavalt) väravavardjate ootustele reageerida.
Alternatiivseid subkultuure, küll tagasivaatavalt, on uurinud ka Rasmus Heinsar (EMTA), kes pidas ettekande progressiivse roki retseptsioonist Eesti NSV meedias. Lühidalt öeldes rääkis ta sellest, kas progressiivset rokki võidi pidada kunstmuusikaks või ei olnud see grammigi parem muusikast ja subkultuuridest, mida peeti mõneti hälbinuks (s.t peavoolust ja kehtivatest muusikalistest standarditest).
Kõige muusikalisemaks võis kahtlemata pidada Tartu katoliku hariduskeskuse õpilase Tommi Arula ettekannet. Muusikalisemaks selles mõttes, et Arula oli ettekande jaoks loonud muusikateose, mis sisaldas muu hulgas selliseid žanreid nagu rage ja trance. See ettekanne oli täielikult kantud huvist produtseerimise vastu ja inspireeritud žanridest, mis on maailmas peaaegu täielikult uurimata. Mõneti põhines Arula ettekanne ka subkultuuri kapitalil – ta mitte ainult ei olnud lugenud teadusartikleid ja raamatuid, vaid oli süüvinud ka sellesse, kus subkultuur sageli tegelikult areneb, s.t inimestesse, ühismeediasse ja foorumitesse.
Arulale pakkus kohe tulevikuväljundit Andreas Kalvet (EMTA), kes on uurinud, kuidas parandada elektroakustilise loomingu eriala magistriõppekava. Ehkki elektroakustiline looming on EMTAs magistriõppe eriala, puudutas ettekanne väga otsesel määral neidki, kes õpivad praegu bakalaureusetasemel helirežiid ja muusikaproduktsiooni.
Niisiis jääb üle vaid loota, et kõik need noored uurijad, kes praegu veel akadeemias ei õpi, leiavad tee EMTAsse, sest akadeemial on neid vaja, ja usun, et armastus muusika vastu annab neile arusaama, et ka neil läheb akadeemiat vaja – ja seda kõike muusikaarmastuse nimel.
* Muba õpilaste pöördumine. Austatud kultuuriminister! Tunneme, et meie Eesti ei vaja meid. – Postimees 8. XI 2025.
